September 10, 2012 Berlin, Today

Meil on järjest kolm ööbijat käinud, kõigepealt dirigent Kristi, siis ooperilaulja Alex ja nüüd on öömajal sõber Saara, kes on ringiga jälle Berliini jõudnud. Eile käisime näiteks tema asju linna pealt kokku korjamas – tal olevat kitarrid ja põhilised asjad ühes kohas, talveriided ja saksofon teises kohas ja kuskil on veel ta akordion jne.

Mul aga on juba aasta aega mõttes olnud, et võiks ühe trummimeistri siit Berliinist üles otsida, ma kohtasin seda meest kaks aastat tagasi Prantsusmaal folkfestivalil, kus tal oli pilliturul oma telk üleval. Võtsin tookord talt visiitkaardi, ta tundus lihtsalt sümpaatne, endal polnud küll aimugi, et ma Berliini elama tulen.  Nüüd ma siis rääkisin oma plaanist Saarale ja me läksime teda koos otsima. Alguses me ei leidnud kohta üles, sest sellel aadressil, kus ta töökoda pidi olema, nägime ainult varemeid ja mahajäetud laohooneid, kust paistsid küll mõned baarid ka olevat, aga ma ei uskunud, et ta seal on. Lõpuks pidime ikka numbrit usaldama ja läksime majade-baaride vahele kõndima, küsisime siit ja sealt ja lõpuks ütles üks baarimees täpselt, kuidas trummitöökoda üles leida. Läksime läbi imeliku maja, kus kõik oli ligadilogadi, aga kus olid sellegipoolest muusikakooli ruumid, ruum akrobaatidele, ruumid bändiproovide tegemiseks, lõpuks üleval korrusel lasime kella ja sealt too sama trummimees juba vastu kõndiski! Ma olin nii rõõmus, et sellised asjad ikka juhtuvad. Rääkisin talle siis sellest, mis mind sinna tõi, et ma tahaks teada, kus on head rahvamuusika kohad, kus saaks tantsida ja muusikat kuulata. Samal ajal, kui me rääkisime, tuli sisse üks teine mees, kes arvas, et ta oskab aidata, järgnesime talle arvuti juurde ja ta otsis mulle mõned head lingid.  Näiteks on olemas ungari tantsude koht, mis tunduski kõige usaldusväärsem olevat, sain pika listi, aga nüüd tuleb neid läbi hakata vaatama, sest kõik ei tundu küll sobilikud. Kui me seal linke otsisime siis rääkisime niisama, et kust tuleme ja mis meeldib, ja siis ta küsis, et “and how lives torupill in Estonia?”, selgus, et ta ise mängib torupilli ja on pilli ajalugu uurinud ja lausa oskab eesti keeles seda instrumenti nimetada. Pärast rääkisime veel Romaniga, kes on see põhimeister, ta ütles, et kui ta sinna majja tuli, siis oli ta ainuke inimene, kõik oli tühi ja külm, nüüd käib seal baarides nädalavahetustel kuni 12.000 inimest, mida ma täitsa usun, kuna nägime Saaraga enne, kuidas hoovis rekkatäit jooke maha tõsteti.

No kena, sealt me sõitsime edasi ühte kohta, kus olid Saara asjad. Seal olid veel armsad tüdrukud, neil oli köögi seinal suur Dylani poster, aga kui ma ütlesin, et “oh, tere Bob!” ja et “kas teate, et Dylanil tuleb kohe uus plaat välja?”, siis nad vaatasid mind umbes nii, et “kas Dylan teeb ikka veel muusikat?” või et “kas Dylan on ikka veel elus?”. Aga meil oli tore kohtumine, sain ühe kooli nime, mis pidi fotograafia õppimiseks väga hea olema, üks tüdrukutest õppis disaini ja sellepärast ta teadis. Tõime pööningult Saara pakid alla, kinnitasime need pakid endi külge ja võtsime suuna Saara uude elukohta, mis on küll elukoht ainult järgmised 6 nädalat. Sõitsime pikalt S-bahniga ja Saara muudkui haigutas.

Saapaviksist on puhtaks pestud neeger.

September 7, 2012 Berlin


August 27, 2012 Berlin

August 14, 2012 Berlin

August 9, 2012 Berlin

August 9, 2012 Berlin

July 23, 2012 Berlin

Istun toas ja näpud külmetavad, õues on kuumalaine ja oleks vist aeg sellest osa võtta. Mõtlen siin juba mitu päeva, mida selle kuumalainega peale hakata, kui ta ükskord kohale jõuab, kas rannas mitte ei ole siis liiga kuum… ma ei ole rannainimene ja ei tea, kuidas seal käituda ja millal oleks just kõige parem aeg randa külastada… tahaksin end korralikult veel läbi soojendada, tunda, et nüüd, nüüd ma praen, jäägu see meelde, talletugu rakkudesse, sest sügis ei ole ju enam kaugel… selline on pessimisti kesksuvi… leivajuuretist mõtlesin teha sest toas peaks vähemalt pluss 23 olema, et asi elama läheks, meil siin on aga enamasti nii, et näed, nagu praegugi – näpud külmetavad…. ma olen muidugi ka see tüüp, kellel harva on soe, ikka on mul jahe, ikka vähe vilu… aga enne, kui leivateoks läheb, oleks vaja leivavorm hankida ja see tundub tohutu pingutus… botaanikaaeda mõtlesin minna… vähemalt sai nüüd portfolio jaoks pildid valitud ja prinditud, äkki nad leiavad sealt midagi… nädala lõpus sõidan jälle Rootsi. Paar päeva tagasi mõtlesin, et kuidas saaks nii teha, et minu lemmikmuusikud teeks ühe ekstra tantsuõhtu sellel ajal, kui mina seal olen, aga ühtegi väga head mõtet ei tulnud pähe, aga asi lahenes ise – keegi pani kuskile lingi fb-is, et justnimelt sellel päeval, kui ma Rootsi jõuan, teevad justnimelt need muusikud ühe korraliku tantsu. Isegi Michael tuleb kaasa. Ja Ida on seal, kui tal just kõik raske pole parasjagu. Ma lähen nüüd patseerima.

Üks mälestus aprillikuusest kuumalainest:

 

valge

July 23, 2012 Berlin, Video

Käisin täna Diane Arbuse näitusel, siia on selline korralik asi kohale toimetatud. Läbi mitmete ruumide pildid, millest paljusid polnud ma varem näinud, kaks viimast ruumi olid ta elukäigust, väljas olid tema kaamerad, märkmikud, artiklite kogumid, ma ei jõudnud kõike läbi nuhkida, st tuleb vist veel minna.

Mulle tuli jälle meelde, kuidas “rahulik” pildistamine mulle sobilikum on, kuidas hetkes olemine, seismine, viibimine on olulised, et päriselt ära tunneks, kas on vaja pildistada või mitte. Olen hakanud palju rämpsima, aga see on ka tore olnud. See on nagu igasugune tarbimise rõõm, võimalus tarbida palju, ja siis tarbid nii palju kuni öök tuleb peale, kuni tuleb jälle soov võtta vähem, olla püsivam. See ei pea veel tähendama, et miski ei liigu või ei kõik on tühi. Diane ütles, et “If my cup doesn´t run over it is only because I am always drinking.”

July 15, 2012 Berlin

Tomat, keegi nelgiline, basiislik ja rooma umbrohi, kõik minu sõbrad.

June 2, 2012 Berlin, Home

Soojalaine jälle peal, igasugu külmaheitlused jäägu minevikku. Olen täna hiline, hommikusöögiks sõin lõunasöögi ja nüüd, kell kaks, hakkan päevast aimu saama.

Eile olin Berliini intuitiivpedagoogika kursusel, väga värskendav oli inimeste keskel olla, olin eelmisel päeval ainult üksi kodus olnud ja väga tõsise näoga aina wordpressinud, ma ei läinud kordagi välja, isegi akent ei tahtnud lahti teha. Ma olin kõigega päris rahulolematu, eriti iseendaga. Päev enne seda päeva käisid meil Marcel ja Iris söömas, nad tulid just boat sightseeing´ult nagu õiged turistid ja meil oli uhke lõuna hea toiduga. Ma olin millegipärast nii ärevuses, et mul oli nägu tulipunane, tegin neile süüa ja pabistasin ja mõtlesin, mis katastroofid kõik tulemas on. Aga kõik läks hästi. Ma ei teadnud, et Irisega on nii vaba olla, ta ei räägigi koguaeg sügavatel teemadel ja oskab väga hästi tavalistest asjadest rääkida. Iris on lahe. Kui ta meile jõudis, siis läks kohe magamistuppa ja istus korteri kõige mugavamasse tugitooli. Tal on hea nina mõnusate kohtade peale.

Eile siis läksin inimeste sekka, salvestasin Irise loengut ja tekitasin sellega väheke probleeme, siis rääkisin niisama inimestega, keda tundsin ja natuke ka nendega, keda ei tundud, maalisin, käisin ringi. Õhtul läksime Micha, Irise, tema tõlgi ta tõlgi tüdrukuga väga kenasse prantsuse veinibaari ja tegime seal primaarvestlusi, ilma veinita, kuniks baar suleti. See vestlus oli eriti rikastav ja vabastav ja rõõmustav, et täna olen 58% rahulolevam inimene. Ajee!

 

May 19, 2012 Berlin

May 8, 2012 Berlin

Hommikusöök. Päike mõnusalt silmas, uus päev alaku!

April 30, 2012 Berlin, Food

Pärast viimase sissekande pikka mula läks mul isu ära ja jätkasin paastumist, lisaks hakkasin internetis ringi vaatama ja sain aru, et ma tahan oma paastu vähe lihtsamaks teha – paljale veele lisaks võtsin nüüd hommikusöögiks klaasi sooja veega segatud mahla (lurbin lusikaga), lõunaks “söön” puljongit (soolata, muidugi) ja õhtul jälle üks klaas mahla (ploomi). Võtsin ka jupi kuivatatud leiba ja lutsisin seda puljongiga koos – maitseelamus missugune, aga tunnen, et see ei ole hea variant, nii et jätan selle välja. Võite arvata, et puljong ja mahl pärast nii pikki veepäevi on nagu parim söök üldse. Micha sööb siin juba täies hoos, pastat ja lõheleiba, mida iganes. Lõunatame koos, mina õnnelikult oma puljongit, tema oma sööke.

 

Paastuma hakkasin ma sellepärast, et sattusin lugema kirjeldust meie soolestikust  ja sellest, kuidas sinna mürke-värke koguneb, tundsin kohe, et ega mul seal kõik korras pole ja alustasin kohe, see oli lihtsalt elementaarne.  L. Viilma kirjutas kenasti soolestiku kohta näite, et kui solgitoru käib kiirelt läbi, on see puhas, kui käib aeglaselt, siis kogub mustust. Ja meie sooled koguvad kuni 2 kg seda saasta. No vabandust, ma ei taha liiga jälgiks minna, aga ikka lähen vat. Näiteks mõni inimene hakkab paastumise ajal lõhnama medikamentide järgi, see on märk, et need hakkavad kehast eralduma. Sõber just kirjutas sellisest juhtumist, et üks paastus 2 nädalat ja siis hakkas selle medikamendi lõhna pärast imelik ja lõpetas igaksjuhuks ära. Mis on ka õige, hirmuga ei maksa jamada.

Nii ma siin elan. Käin ikka jalutamas, ilmad on väga soojad, praegu siin rõdul näitab 28 plussi, nii et iseenesest kui ma parki telgi paneks ja sisse roniks, siis olekski saun. Rõdu uks on lahti ja toast tuleb külma. Nii ongi.

April 29, 2012 Berlin, Food, Home

 


April 27, 2012 Berlin

April 3, 2012 Berlin

Õues on nii jahe, et kolisin oma taimed tuppa, aga juba võttis külm öösel salaja mu kastanipuu ühe lehe ära. Sellel kastanipuul on kokku kolm lehte, nii et ühe lehe kaotus on suur kaotus. See puu on Ida-Johannalt saadud, ma kolisin temaga Rootsist Berliini nii, et ta oli terve meie 17 tunnise pungil-täis-auto-reisi  minu jalutsis purgi sees. Ta siis ei ajanud veel juuri ja tal oli kaks lehte. Aga ühel hetkel ta langetas need kaks lehte ja ma arvasin, et ta on surnud. Jätsin varre rõdule purgi sisse, vihm andis talle vett ja ühel hetkel märkasin, et ta ajab uut lehte. Ta oli elus! Kaloppisin Michaeli juurde ja näitasin, et KASTAN AJAB LEHTE! Uskumatu! Ma olin temaga ju nii pikalt koos rännanud, ma hoidsin temast põhimõtteliselt 17 tundi kinni, et ta ümber ei kukuks, ma olin nii palju vaeva näinud tema pärast. Ta ei saanud lihtsalt ära surra. Elu muidugi ei käi nii, ikka surrakse, ükskõik, kui kõvasti sa ka kinni ei hoia. Aga mu kastan jäi ellu. Ühel hetkel ajas ta juuri, pistsin ta mulda, ja siis oli tal juba kaks suurt lehte ja nüüd kevadel ajas kolmanda, mille külm ära võttis. Peaaegu. Pool sellest lehest on alles. Ma pean ütlema, et need taimed, mille ma ehituspoest tõin, et kodu vähe rohelisem oleks, ei tekita minus üldse nii palju emotsioone, ma ei saa päriselt aru, KES nad on. Aga noh, et mitte hullumeelsena näida, ma jätan selle teema ja lähen sujuvalt üle sellele, et teate, mult võeti tööpakkumine tagasi.

Imelikul kombel ei teinud see mind kuidagi vaesemaks, vist sellepärast, et ma ei teadnud, kellele ma seda lehte päriselt tegema hakkan. Kui ma varem oleks masendunult tõdenud, et näed, olen küll elule avatud, aga ikka ei anta midagi, siis nüüd seda ei juhtnud sest mul ei ole kahtlust selles osas, mida ma teha tahan. See on TÄIESTI uus tunne minu elus. Ma sain hoopis suts uut indu, et sukelduda sügavamale CSS maailma ja mõelda veel läbi, mis on see töö, mida ma teha tahan täpsemalt, kuidas see kõik välja võiks näha. Ideaalis oleks see umbes nii, et inimene tuleb ja ütleb, et tal on kodulehte vaja ja mina mitte ei saada kohe pakkumist, vaid kohtun kõigepealt selle inimesega, ma tahan aru saada täpselt, mida ta teeb ja kuidas ON, ideaalis võiks see olla selline inimene, kes teeb asju, mis mind innustavad. Ja siis ma vastavalt vajadusele pildistaks ja hakkaks siis nende piltide abil lehte ehitama. Pildistamine oleks oluline osa, läbi selle saaks ma paremini tellija maailma sisse. Ja mulle meeldib see, kuidas inimesed elavad, kus nad elavad ja eriti meeldib, kui nad teevad ausat asja. Ideaalis oleks iga lehekülg selle inimese KODUlehekülg, see oleks midagi, mis oleks tõesti nagu virtuaalne tema. Ma ei oska seda päriselt kirjeldada, aga mul on tunne. Mu oskused ei ole veel nii head, aga seda huvitavam on end üles ehitada. Ja ma ei arva, et see, et me nii palju arvutit kasutame on halb. Ma olen välja kasvanud oma vanaajaihalusest, kui mul oli ettekujutus, et ma elan väikses majas metsa sees ja koon sokke ja lüpsan lehma, see oli minu unistus. See on ka äge, aga mul on tunne, et nüüd on aeg rohem sotsiaalne olla, teha suuremaid samme. Aga KÕIGE tähtsamaks pean ma ikkagi seda, kui inimene iseendaga ja lähisuhetega tööd teeb.

Meil tuli siin tõega kohtumisest juttu. Vist umbes nii, et

Mina hommikusele kohvile mõeldes: ära joo kõike piima ära. võinoh, joo, muidugi, kui sa tahad.

Tema: vaatab mind.

Mina entusiastlikult: ja pood on täna kella seitsmeni lahti, eksole!? meil on pikalt aega, et piima osta.

Tema: jaa, aga neil ei ole kella seitsmeni piima, ma arvan

Mina kössi vajudes(naljaga): ähh, miks sa pead selliseid raskeid asju mulle rääkima?

Tema: ja üleüldse, kuidas on sinu suhe Tõega?

Olen varemgi tähele pannud, et tõele otsa vaatamine ei ole minu kõige tugevam külg.  M. rääkis sellepeale, kuidas Steiner oli ühe mehe matustel surnu kohta öelnud: jaa, tema oli valmis tõega kohtuma, nii mõnedki korrad, kus inimesed järsku oma suunda muutsid, jäi tema paigale.

March 31, 2012 Berlin, Home

March 28, 2012 Berlin, Fauna, Flora

Saksa moodi kunst: hiigelkruvi-purskkaev.

 

March 27, 2012 Berlin

March 25, 2012 Berlin

Käisin täna hommikul pargis jalutamas, mõtlesin, et lähen mahedasse hommikuvalgusesse tärkavaid lilli pildistama, aga ei olnud seal muud kui hall valgus ja lilli ka ei näinud, see-eest andis üks entusiastlik mees hundikoeraga mulle teada, et ta nägi kassi, -NIII- suurt kassi. Ma ütlesin “oooo”. Berliin on koerte linn. City of the Dog Shit. Dogchity. Ma ei ole siin kunagi kassi näinud. Või ahh, valetan, just täna nägin kassi, kes istus aknalaual ja vaatas kivistunud pilgul tuvisid, hakkasin juba kahtlustama, et see ei ole päris kass. Nägin veel, kuidas kilesse pakitud kebabi rullid verd tilkusid, pargis nägin küülikut, oravat ja linnupesa. Kui pargist välja tulin, tuli mulle jälle see kassimees koeraga vastu, saiakott oli tal käes ja kui ma bäckereist mööda läksin, otsustasin ka hommikukohvi kõrvale saia võtta. Sain supersuured juustucrossantid, sõin need supersuure tassi kohvi kõrvale.

Linnupesa ja mees lennukiga.

March 21, 2012 Berlin

1 2 3 4 5