9O7A2865_19O7A2838_1

October 6, 2014 Sweden

9O7A2629_19O7A2630_1

 

XAOXFSBP

September 13, 2014 Nature, Sweden

9O7A2622_19O7A2621_1

XAOXFSBP

September 9, 2014 Nature, Sweden

9O7A1608_1 9O7A1636_1 9O7A1657_1 9O7A1668_1 9O7A1681_1

July 4, 2014 Fauna, People, Sweden

May 17, 2014 Painting, Sweden, Video

IMG_6013_1

April 19, 2014 Spring, Sweden

Autosave-File vom d-lab2/3 der AgfaPhoto GmbHAutosave-File vom d-lab2/3 der AgfaPhoto GmbH

January 10, 2014 Nature, Sweden

Autosave-File vom d-lab2/3 der AgfaPhoto GmbH

January 9, 2014 Nature, Sweden

_MG_5176_1_MG_5175_1
It was end of october when I was walking on narrow country side roads in Sweden. I turned on the muddy field and jumped over the ditch, climbed up to the hill to look these nice yellow trees. Up there was so quiet, air was full of autumn light, trees were melting into this soft air. I forget myself when I take photos of nature, I stop thinking, and I like it. I wish I could take photos of people in the same way.

November 21, 2013 Flora, Sweden

Rootsi_Eesti 051_1

Rootsi_Eesti 065_1

November 5, 2013 Flora, Interior, Sweden

Sky_ring

September 19, 2013 Sweden

_MG_6612_1

September 2, 2013 Nature, Sweden

_MG_0253_3

July 17, 2013 People, Portrait, Sweden

_MG_0515_1
_MG_0524_1

July 3, 2013 Sweden

_MG_9986_1

June 16, 2013 People, Sweden

_MG_8504_1
_MG_8505_1

May 31, 2013 Sweden

_MG_6435_1

_MG_6475_1

nordic_1

_MG_6449_1

_MG_6451_1

_MG_6414_1

_MG_6484_0_1

 

December 13, 2012 Sweden, Video

December 10, 2012 Sweden

November 30, 2012 Sweden

November 25, 2012 Sweden

Täna hommikul ajasin end suure vaevaga vara üles ja otsustasin Solvikisse minna – lapsed, kellega ma 1. klassi koos veetsin on nüüd 3. klassis ja arvasin, et on jälle aeg nad üle vaadata. Helistasin siis klassiõpetaja Marjale ja ütlesin, et tulen nüüd varsti läbi metsa nendega päeva veetma, mille üle oli tal hea meel, abiõpetaja Viktor olevat ka just täna haige. Läksingi siis läbi metsa ja üle vesiste karjamaade Solvikisse, siis sealt Marjaga nagu vanasti teed mööda bussipeatusesse, et lapsed kokku koguda. Mängisime tee peal “koori banaani”, st kulli, mis käis nii, et kui kull kellegi kätte sai, siis ta hüüdis “banaan!” ja kinnipüütav pidi käed üles tõstma st olema nagu banaan ja siis keegi pidi tema juurde pääsema ja ta “ära koorima” st võtma “banaanil” ülestõstetud kätest kinni ja alla tõmbama nagu kooriks banaani ja hüüdma “koorin banaani”. Lõbus.

Läksime otse lauluproovi, kus oli terve kool koos, Sinikka Mikkola tegi mõned lihtsad werbecklaulu hääleharjutused ja siis nad lihvisid “Nisi Dominust”, mitmehäälset toest, millega nad ühe korra juba esinenud, aga nüüd õpiti üks lisaosa juurde ja tundub, et nii läheb see edasi kuni see saab aina terviklikumaks. Tore oli pisikesi põnne nii entusiastlikult itaalia keeles laulmas kuulda. Korra tekkis küsimus ühe sõna häälduse kohta ja kohe oli tagapingist üks itaallane võtta, kes oli tulnud Solviki koolipäevast osa võtma ja nii see sai küsimus ära lahendatud.

Enne Rootsi sõitmist kohtusin Rebeccaga, et arutada primaarmängu kursuse asju ja ta tõi mulle ühe raamatu, mis oli tal hoolega läbi joonitud – Fred Donaldson “Playing by Heart”. Ma ei ole nii väga uurinud, kust primaarmängu idee tuleb või kes on selles parasjagu tegevad, tean ainult seda, mida olen Torsten Grind´i kursusel ise läbi elanud.

Pärast laulmist kogunesime klassis ja mult küsiti, mis ma Berliinis teen, rääkisin ühte ja teist ja mainisin ka, et kutsun Torstenit Berliini, ma teadsin, et mitmed tunnevad teda. Üks hakkas kohe entusiastlikult seletama, mismoodi Torsten ikka mängib, et mitte tavalist moodi, ja siis sai Marja ka sõna sekka ja ütles, et just täna ongi Torsten Solvikisse tulnud koos ühe mehega, kelle nimi on Fred ja see mees on näiteks huntide ja karudega mänginud, ilma et need talle midagi halba teinud oleks. Lapsed olid muidugi kohe võlutud. Ja mul oli hea meel, et ma tunde järgi just õige päeva valisin, millal kooli tulla.

Oli aeg matemaatikaharjutusi lahendada. Marja oli tahvlile liitmisharjutused ette valmistanud ja kõik peale Adriani ja Tori hakkasid nohistama. Adrian hüppas ringi ja laulis ikka Michael Jacksonit, nagu ta juba 1. klassis tegi, Tor lollitas kaasa ja Alkiviadesel oli lõbus. Varsti läksid lollitajad õue ära, et end tühjaks joosta ja kõik teised said oma harjutused tehtud.

Pärast väikest vahesööki mängisime kõvasti pätti ja politseid, mina, itaallane ja Alkiviades olime politseid, tegime pättidel elu päris kibedaks, tavaliselt olen ma üksi politsei olnud ja pole kõige lihtsam olnud. Just siis, kui ma tundsin, et ma enam ei jaksa, tuli väike Elisa teatama, et nüüd on aeg koguneda, et Fredi ja teistega mängida.

Matid olid maas ja ümberringi istusid täiskasvanud, kellest mitmeid olin suvisel kursusel kohanud, tundus, et nad tulid praktikat tegema. Üks naine oli keskel ja kutsus lapsi ükshaaval enda juurde, et natuke mürada ja tutvuda, paljud ei julgenud minna, aga mida aeg edasi ja mida rohkem nad nägid, et see ei ole ohtlik, seda enam tahtsid nad osa võtta, lõpuks oli päris vaba mäng. Nad lihtsalt mürasid, mängisid pilkudega, kätega, naersid, rullisid end, jne, nagu lapsed ikka ja neil ei olnud mingit küsimust KUIDAS peaks olema, sellest üldse ei räägitudki. Fred (kes oligi Donaldson) lõi ka kaasa ja tegelikult oligi selget vahet näha, kas olid Torsten ja Fred mängimas või teised täiskasvanud. Naised olid sellised ebakindlad, lihtsalt katsusid rohkem kätega ja liikusid ebalevalt, mehed olid konkreetsemad, selge pilguga, liigutustest oli rohkem tunda, et need kutse mängule, soov kontakti võtta. Naiste puhul ma seda kutset ei näinud, oli olemine, pehme ja siia-sinna liikuv. Huvitav oli vaadata. Kui kutsuti kõik tüdrukud ja naised mängima, siis nad olid kõik keskel koos liikumine oli suhteliselt aeglane ja justkui suurt midagi ei juhtunud, kui kõik mehed ja poisid mängisid, siis nad pigem olid paarides ja nende liigutused olid konkreetsed ja kiiremad. Lastele väga meeldis ja nad arvasid, et pool tundi oli nende jaoks  liiga vähe, nii et mõned ühinesid veel järgmise klassiga.

Pärast lõunat oli vaba aeg ja siis käsitöö tegemine, mille ajaks ma läksin kööki sõber kokaMatsiga rääkima, kokk Juhani oli ka seal, kes parasjagu selles vagunis elab, kus mina oma õndsa aasta veetsin. Vaguni, kus ma Michaeliga esimesed korrad pikalt vestlesin ja ta ära tundsin. Vaguni, kus ma Järna Folk´i jaoks plokkflööti harjutasin, kannelt tinistasin, aknast linde ja merd vaatasin, kus ma olin väga rõõmus aga väga väsinud lastega töötamisest. Seal ma istusin tugitoolis Michaeli süles ja me mõtlesime, et kas läheks Berliini või kusagile mujale. Khmm, ma läksin nüüd nostalgiliseks. Soovilooks “Ma tahaksin kodus olla”, palun.

Kõike head!

 

 

 

 

November 20, 2012 Sweden

1 2 3