Mul pole tükil ajal nii vaikset päeva olnud, kui täna. Akna taga vaikus, toas vaikus, kui jalutamas käisin, oli ka vaikus, kõvemat heli tegid ainult üks mootorpaat ja üks auto. Leidsin metsikuid õunapuid, pildistasin õunu ja merd, iga korraga, kui pilgu kaamera tagant kaugemale tõstsin, oli jälle hämaramaks läinud. Õhk oli niiske ja lõhnav, vaikselt uduvihmas.

Meeleolu oli nii vaikne, et ei kujutanud ette end Stockholmis tanstimas. Lugesin hoopis terve õhtu “Videvikku”, mis olevat väga populaarne. See oli esimene rootsikeelne raamat, mille siit esikust resti pealt leidsin, tahtsin keelt käima saada natuke. Nüüd on jälle öö. Ja vaikus.

 

I haven´t had so quiet day for long time as I had it today. There was silence behind the windows, was silence indoors, when I was on the walk the nature was so silent, only one motor boat and car did some noise. I found wild apple trees and took photos of them, photographed lazy gray sea, brown plants and seeds, after every photo I noticed it was a bit darker again.

I didn´t imagine myself dancing in Stockholm in the house full of music and people, I had verz nice dance evening with Nordic and yesterday one dance event in Huddinge, so I just read all the evening a book called “Twilight”, I have heard it´s very famous : ) it was just the first book in swedish language what I found here in the hall, I wanted to warm up my swedish a bit. Kristin sayd she borrows it kindly for me.  Now it´s night again. And silence.

 

 

November 19, 2012 Sweden

See on see vaade, millest ma kunagi ei väsi, Skogsbrynsby 15, istun laua taga ja siit on suurtest akendest näha aed, aiatagune karjamaa, kaugemal põllud, metsatukad, päris eemal üks autotee, siis jälle põllud ja seal kuskil eriti kaugel kiirtee A4. Mulle meeldib, et siit autosid näeb, et on näha, et inimestel on tegemisi käsil. Suvisel ajal on siin samas aia taga Järna meierei lehmad ka, nüüd on seal ainult harakad. Põldude vahel on mõnikord inimtäppe näha, neid on siis päris pikalt hea vaadata, sest vahemaad on suured ja nad püsivad kaua pildil

Hea on jälle Rootsikodus olla. Õhtul, kui tänavapoolsest aknast korra välja vaatasin, siis nägin Ida-Johannat hobuse ja käruga tulemas, ta tuli tere ütlema. Lahe. Pärast tegime kõva tantsu Nordicu ja Papilloniga, mul nüüd varvas valutab. Aga ei saa vinguda, täna on juba jälle tants ja homme ka, mulle pandi kohe programm peale : )

I´ll never get tired of this view here, I´m sitting behind the table, finished my coffee and from the big windows I can see Evelin´s garden, behind the fence is pastureland, where usually cows are but now only magpies, farther are fields, pieces of forest, one road, then fields again and far away is motorway A4. I like to see cars from here, non-stop driving, in each sitting somebody who is on the road to somewhere. Sometimes I see someone walking between the fields, it takes long time to come from point A to point B because fields are big, so I see them so long time that I almost feel connected to them, they start to be part of my view and part of my day.

I like to be here again, one of my European homes. Last evening I looked out of the street side window and I saw Ida-Johanna coming with the horse – she came to say hallo to me. So cute. Later we had nice and intenseve dance in Brogärde, was special evening with wellknown folkband Nordic, 3 beautiful men playing beatuful music. My toe is hurting now, but I can´t complain because tonight is already the next dance and tomorrow another one 🙂

November 17, 2012 Sweden

 

Täna olid sellised taevad ühel ajal korraga. Veetsin 10 tundi Skavstas, nagu plaanitud ja aeg läks väga kiiresti. Hingasin kopsud korralikult head rootsi õhku täis ja tulin tulema.

 

 

September 19, 2012 Berlin, Sweden, Today

Ronisin just kõrgel puu otsas ja sõin kõhu mureleid täis, siin on sellised ekstrasuured, ekstrapunased ja eriti magusad supermurelid, mida lihtsalt ei saa harakatele jätta. Soovitan teilgi puu otsa ronida, isegi kui seal selliseid supermureleid pole, puu otsas on teistmoodi.

Nüüd saadan ma päikest looja.

July 31, 2012 Sweden


July 25, 2012 Sweden

Mõned on huvitatud olnud, mis see primärlekkurs on, kus ma käisin, eestikeeli primaarmängu kursus, olen siis seletanud, millega tegu ja tõdesin üllatunult, et ei kukutagi minestuses laua alla, vaid tahetakse hoopis rohkem informatsiooni.

Mulle teadagi meeldib elu sisse vaadata, meeldib uurida, mis on asjade taga, tahan teada saada, kust tuleb ja saada aimu, kuhu läheb ja miks ja kas kõik on ikka nii nagu tundub. Mul on palju küsimusi ja see omamoodi eluhuvi viib mind omamoodi asjadeni. Selge see, et elu on elamiseks, aga mind ei rahulda tavaline plaan, mis näeb ette, et kõik lihtsalt on sellepärast, et nii on ja midagi ei saa teha. Kui on mingi jama, siis on sellel põhjus, siis see saab alguse asjadest, millest muidu poleks aimugi, kui sügavamal tasandil ei uuriks. Keegi ei kiusa meid ja ei taha meile probleeme kaela ajada, ei ole mingeid umbmääraseid saatuse lööke ja tegelikult oleme me endale kõige lähem ja parim abi kui oleme haiged või on midagi rasket juhtunud. Palju segadust tuleb sest kehal on mingid traumad meeles, millest ta kuidagi üle ega ümber ei saa. Keha elab nagu eraldi elu, peaga ei õnnestu teda alati juhtida. Muidu oleks kõik õnnelikud sest me tahame ju ainult head.

Seal kursusel oli just hea võimalus oma sisekonflikte aktiveerida. See ei olnud mingi õige kursus sest keegi kedagi ei õpetanud, meile anti lihtsalt võimalus, anti grupp inimesi, ilus ümbruskond, Iris Johansson, kes aitas konflikte lahendada, Torsten Grind, kes viis asja läbi.

Meil oli ruum täis madratseid ja seal me mängisime 6 päeva 2 korda päevas, 15 inimest, korraga paar tundi. Reeglid olid lihtsad: mängus ei räägita, ei seista püsti, ei kõditata, aga vahel võis seda kõike ette tulla ja oli ok, lihtsalt laias laastus sellised reeglid, et oleks paremini aru saada, mislaadi mäng see on. Proovisime jälle väiksed lapsed olla, kes ilma sõnadeta suhtlevad, kes on uudishimulikud ja tahavad koguaeg tegutseda. Aga meile -täiskasvanutele- ei olnud see nii lihtne sest meil on igasugu “normid” peal juba, kuidas käituda ja kuidas olla tore ja huvitav ja teistele meeldiv, kuidas võib teist inimest katsuda ja kuidas kindlasti ei või, kuidas häält teha, et kõlaks hästi, ühesõnaga kuidas olla kultuurne inimene, kellest lugu peetakse. Selle jura proovisime kõik ukse taha jätta, natuke õnnestus, aga palju on veres ja seda niisama ukse taha ei jäta.

Ma hakkasin alguses oma häälega mängima, korraga tundus, et mul on endalgi nii huvitav, et ma teistega üldse ei hakkagi midagi tegema. Tegin igast hääli ja lasin kõik välja tulla, mis vähegi välja tahtis tulla, olin omaette ja kui tundsin end hästi, hakkasin ringi “käima”. Meie grupp oli üldiselt väga lärmakas – leeoltati, naerdi, nuteti, hüüti, kisati, huilati, laliseti, lauldi jne, eks hääl aitab mängimisele kaasa, vaikimine on hoopis keerulisem. Mängimisest endast on raske rääkida, see on igakord erinev, tuleb ette rullimist, üksteise peal lebamist, kukerpallitamist, kellegi teise käega mängimist, kaklemist, mingitmoodi jämmimist, niisama kellegaki kõrvuti olemist jne jne. Lõbus on. Kui on. Võib ka raske olla sest kui sa ei julge minna, ei julge näidata, et oled valmis tegutsema, siis võib juhtuda, et keegi ei tule ja oled üksi. Seal olid paar inimest, kes ei suutnudki mängu sisse tulla, aga nad võtsid osa vaadates või lebades või ringi roomates. Mul oli ka alguses tunne, et kõigil on lõbus aga mina olen mängust väljas ja ma ei oska midagi teha. Igast hirme võib üles tulla: kas ta tahab, et ma temaga mängin, äkki talle ei meeldi, kas ma teen õigesti, äkki teen valesti, hirm vigu teha, hirm, et ma olen igav, hirm, et ma ei tea, kuidas käituda, hirm, et keegi tuleb liiga lähedale… Vahel oli draama, ühe mängu lõpus olid 3 tüdrukut, kes nutsid. Siis rääkisime Irisega ja mäng läks edasi. Mul oli palju läbielamisi seal, mõtlesin mitu korda, et ma nüüd ei mängi vaid vaatan niisama (niisama olijatele olid eraldi madratsid), aga siis mõtlesin rahulikult, et kõik on ok, ma ei ole ohus ja mäguisu tuli ise tagasi, isu edasi minna ja uusi probleeme kohata.

Minu 6 päeva olid umbes sellised, et alguses ma olin omaette, siis ma ühinesin, siis ma olin üks eestvedaja, siis mul sai proovimisest kõrini ja tahtsin lihtsalt olla, siis olin vaatleja ja lõpuks sai aru, mida ma ise kõige rohkem tahan ja tegin seda.

Huvitav oli see, et kui ma otsustasin lihtsalt vaatleja olla, siis juhtus just kõige rohkem. Vaatlemine on ju ka aktiivne osavõtt. Läksin vaatasin, mida ühed joonistusnurgas sahmivad seal, need mässasid seal ühte paberit värvida, viskasin end kõhuli ja vaatasin, aga siis anti mulle üks kriit ja tükk paberit ja olingi mängus sees. Joonistasin siis sellised värvikombinatsioone nagu ma väiksena tegin ja tundsin erilist rahulolu – lihtsalt tegin, polnud vaja mingi tulemust, mul oli lubatud lihtsalt värvimisest rõõmu tunda. Ma nohistasin tükk aega seal. Siis läksin vaatasin ringi jälle. Istusin ja jälgisin, kuni üks tüdruk, silmad kinni, tuli minu kõrvale ja me hakkasime kätega taidlema, oli väga lahe, sellest kujunes mingitmoodi tants ja meile lisandusid inimesed, sellest kasvasid välja rütmid ja hääled ja siis laul ja lõpuks laulsid kõik, selline möll oli, et mängu lõpusignaal lükkus edasi.

Viimane päev oli eriline sest ma mängisin Torsteniga u. tund aega, kusjuures me liigutasime minimaalselt, pigem me nagu olime lihtsalt koos ja see tegi mind eriliselt rahulolevaks, sain aru, et tegelikult me jookseme ringi koguaeg, me nagu ei lasegi erilistel asjadel juhtuda sest me ei tea, mis nedega peale hakata, pealegi on siis oht, et õnn tuleb külla ja oh häda – siis tuleb rahulolu! Rahulolu on ohtlik, teadagi. Sest siis langevad nii paljud hädad ära, et hirmus hakkab. Ha haa.

Ühesõnaga oli viimane mäng mulle revolutsioon, ma olin järsku täiesti rahul, teised möllasid ja naersid nagu segased (noh, me olimegi segased), aga ma tundsin, et kõik on just siin, ma ei ole väljaspool põhisündmusi, põhisündmused juhtuvad minus endas. Kui ma siis lõpuks lebasin ja silmad lahti tegin, et vaadata, mis teised teevad, siis nägin, et grupp lõbusaid olid sääsevõrgu alla tõmmanud ja jaurasid seal all ja neil oli maailma kõige naljakam olla. Mina naersin ja mõtlesin, et mida me kõik välja ei mõtle, et kontakti saada, mida me kõike ei tee, et lähedust tunda. Mõtlesin, et inimesed on ikka nii lahedad, muudkui mässavad ja proovivad ja katsetavad. Mulle meeldivad inimesed.

Ma arvan, et sarnaseid asju tehakse nt näitegruppides, kõlab täiesti nagu Lavaka grupitöö.

Kust see õhtu nüüd kohale tuli jälle? Teen vist ühe sirutusjalutuskäigu.

July 17, 2012 Sweden

June 19, 2012 Sweden

June 15, 2012 Sweden

Olen läbi Rootsi Eestisse jõudnud.

Rootsis ajasin asju ja kohtasin inimesi, intensiivsemalt kui esialgu ette kujutasin. Mats tegi mulle lõunasöögi (ta on Vidarklinikus kokk), isegi magustoidu tegi – melonijoogi kaerapiima ja pähklitega… Njamm. Me filosofeerisime kunsti ja kunstnike teemal, muusika ja muusikute teemal ka, ja maailma hetkeseisu tegime selgeks. Keset juttu tuli tal midagi meelde ja ta mängis ühe ilusa viisijupi, mida ta oli kuskilt plaadilt kuulnud, seal mängiti seda harfiga, temal oli mingi väike kitarriline. Mul on muidu muusika üledoos, aga seda ma nautisin, see jutustas mulle nii selgelt midagi, et mul ei saanud selle vastu midagi olla, see oli rohkem nagu rääkimine. Filmisin ka pärast, et lugu meelde jääks. Olen seda nüüd vahel oma kaamerast kuulanud, pisikese piniseva heliga. Mul nimelt ei ole USB juhet, millega kaamerat arvutiga ühendada, et siis arvuti kaudu pilte/videosid vaadata/jagada. Samamoodi ei olnud mul ka läpaka laadijat, aga selle sain ma täna postiga kätte, Micha saatis.

Ida-Johannaga joonistasime tema tulevast kodulehte, tema ei tahtnud mingeid tobedaid tabeleid täita, ütles et tema on waldorfkoolist ja tema tahab loominguliselt läheneda, ja tegelikult saigi väga hea asi kokku, ma oleks õnnelik, kui sellise saaks (võibolla sellepärast, et ma olen ka waldorfkoolist) Meil oli lõbus, kuigi alguses tundus see kõik talle väga raske, aga ma tuletasin talle ikka meelde, et tegelikult on see tore tegevus.

Ida-Johanna teeb parasjagu BERASega projekti, nad teevad näidise sellest, kui palju vajab üks inimene maad, et ta saaks ühe aasta söönuks. Seal on siis juurviljad-aedviljad ja isegi loomad, loomade söödumaa jne. Asi on selles, et kui me sööksime kvaliteettoitu, mitte tühja toitu, siis oleks maa vähem kurnatud ja rohkem inimesi saaks söönuks.

Maalapp (eespool):

Solvikis käisin ka, vaatasin oma eksklassi üle, nad ikka mäletasid mind, isegi nii hästi, et mõned rippusid pärast lõpuetendust ainult minu küljes, ütlesid, et ma pean tagasi tulema ja mis kõik veel, aga põhiline oli, et meil sai nalja, rääkisime juttu ja mul oli kaks tükki alati seljas/küljes, nii et mul oli pärast võhm väljas. Kaks eestlast olid parajasti Solviki kooli lõpetamas, neid oli ka tore näha, pärast oli nende auks uhke pidu Hagalundis, minu esimeses rootsikodus. Ühesõnaga kõik sai üle vaadatud, ainult tantsida ei saanud, mis oli muidugi veider.

Siin Eestis kulgen ma niisama ja sellest piisab, et kõik juba iseenesest juhtuks. Kui lennuki pealt maha tulin, kohtasin kohe ühte inimest, kes oli väga huvitatud Iris Johanssoni raamatu kirjastamisest, ta seisis just seal, kus saabujaid oodatakse. Ta küll ootas teisi inimesi koos ühe kolmanda inimesega, kes meid ka omavahel tutvustas. Või kuidagi nii. Buss 36 peal hakkasin bussijuhilt küsima, kas mu pilet ikka kehtib veel, kui selja tagant tuli K, kes mulle oma veel kehtiva pileti andis, ise läks ta maha. Täitsa tavaline Tallinna elu. Mul on hea meel vahelduseks Eestimaal olla.

Eile käisin viisin postkaarte Kohvicumi, seal oli ainult 1alles. Jaaku nägin, muidugi. Temalt sain kohe parimad kultuuriüritused kirja, sellised pool salajased asjad, nagu ikka. Helistage mulle, kui teada tahate. Filosofeerisime natuke feminismi ja kultuuri teemadel ja siis ma jätsin ta arvutit toksima, tal oli midagi käsil.

Kloostri Aida kõrval vaatasin Theatrumi plakatit pikalt ja hoolega, kuni üks Petersonidest tuli ja märkis, et see on vana plakat. Rääkisime asjad selgeks, ma ütlesin, et Jaak saatis mind siia vaatama, aga jõudsime järeldusele, et Eva teab kõige paremini. Mhmh. Ma märkisin, et vanad plakatid on ka toredad, sealt on niisama hea nimesid lugeda, ma kuupäevi vaatan kõige viimasena, kui üldse vaatan.

Nii on mu elu kulgenud. Näiteks just nüüd õhtul käisin ma jalutamas ja kujunes hoopis, et ma mängisin korvpalli, sest M oli Nõmme surnuaia juures kossuplatsil poistega ja kutsus mind ka tungivalt viite miinust mängima. Väga hea, et ta tungiv oli, muidu ma vaevalt oleks kaasa löönud. Jaa, inimesed igal pool, mulle meeldib!

Homme läheme sõidame Lõunasse.

June 13, 2012 Sweden

1 2 3