September 14, 2012 Berlin, Home

Magasin täna lõunani, aga selleasemel, et oma äramagatud keha arvutitooli lohistada, hakkasin hoopis võimlema, ja alati, kui ma võimlen, tuleb mul isu värske õhu järele, nii et läksin tegin ühe hea jooksuringi läbi parkide, mõnusas soojas ja väikses vihmasabinas. Muidu kipub ikka nii olema, et kui ma nii kaua magan, siis on juba päev rikutud sest mingi seletamatu süütunne on juba peal, et pool päeva raisatud ja enesetunne on selline uimane jne, aga võtan nüüd asja nagu see on – päev algas hiljem, aga ega sellepärast veel ülejäänut minema ei maksa visata, teen samu asju, aga lihtsalt hiljem. Ok? Lihtne ja selge nagu maamehe naer.

Kell pool kaks tegin putru ja lükkasin arvuti käima. Leidsin ühe blogi, kus kirjutajaks 22 aastane tüdruk, kes on oma lihtsuses kuidagi nii värskendav. Ta kolis suurest linnast maale elama ja nüüd on oma blogiga inspireerinud inimesi sinna samma külla kolima. http://jonnajinton.se On Rootsi keeles, aga pilte on päris palju. Nikerdab hõbedasi ehteid ja teeb maatoimetusi. Ta teeb endast pilte kasutades kaamera pulti ja just eile proovisin ma müsteeriumit lahendada, et kuidas autoportreed teha, isegi foorumites ringi lugedes ei leidnud ma vastust. Nüüd tean, vidina tellisin ka ära.

Ühe lingi ühendasin ma veel tema kaudu – tal oli ühe oma foto all Mike Oldfieldi lugu, ja mul tuli meelde, et mulle meeldis lapsena üks Oldfieldi album, mida me kodus enne magamajäämist kuulasime. Me elasime Pääskülas kõik ühes toas, ja see plaat mängis meie uhkes uues muusikakeskuses kuniks me magama jäime, vahel kuulasin ma selle lõpuni, vahel jäin enne magama. Mulle meeldib, et seal on erinevad teemad ja see, et lugude vahel pole vaikust, mul olid oma lemmikteemad, eriti meeldis mulle rahvalaululaadsed hääled, üks klaveri teema ja viimane muttide laul, millel oli võluvägi minu üle, aga mis oli liiiiga lühike, ma oleks seda tahtnud pikalt kuulata. Plaadiümbris oli ka elamus.

Ega muud polegi. Ões sajab vihma, st tuleb teha teed ja lugeda raamatut.

June 3, 2012 Home

Tomat, keegi nelgiline, basiislik ja rooma umbrohi, kõik minu sõbrad.

June 2, 2012 Berlin, Home

Pärast viimase sissekande pikka mula läks mul isu ära ja jätkasin paastumist, lisaks hakkasin internetis ringi vaatama ja sain aru, et ma tahan oma paastu vähe lihtsamaks teha – paljale veele lisaks võtsin nüüd hommikusöögiks klaasi sooja veega segatud mahla (lurbin lusikaga), lõunaks “söön” puljongit (soolata, muidugi) ja õhtul jälle üks klaas mahla (ploomi). Võtsin ka jupi kuivatatud leiba ja lutsisin seda puljongiga koos – maitseelamus missugune, aga tunnen, et see ei ole hea variant, nii et jätan selle välja. Võite arvata, et puljong ja mahl pärast nii pikki veepäevi on nagu parim söök üldse. Micha sööb siin juba täies hoos, pastat ja lõheleiba, mida iganes. Lõunatame koos, mina õnnelikult oma puljongit, tema oma sööke.

 

Paastuma hakkasin ma sellepärast, et sattusin lugema kirjeldust meie soolestikust  ja sellest, kuidas sinna mürke-värke koguneb, tundsin kohe, et ega mul seal kõik korras pole ja alustasin kohe, see oli lihtsalt elementaarne.  L. Viilma kirjutas kenasti soolestiku kohta näite, et kui solgitoru käib kiirelt läbi, on see puhas, kui käib aeglaselt, siis kogub mustust. Ja meie sooled koguvad kuni 2 kg seda saasta. No vabandust, ma ei taha liiga jälgiks minna, aga ikka lähen vat. Näiteks mõni inimene hakkab paastumise ajal lõhnama medikamentide järgi, see on märk, et need hakkavad kehast eralduma. Sõber just kirjutas sellisest juhtumist, et üks paastus 2 nädalat ja siis hakkas selle medikamendi lõhna pärast imelik ja lõpetas igaksjuhuks ära. Mis on ka õige, hirmuga ei maksa jamada.

Nii ma siin elan. Käin ikka jalutamas, ilmad on väga soojad, praegu siin rõdul näitab 28 plussi, nii et iseenesest kui ma parki telgi paneks ja sisse roniks, siis olekski saun. Rõdu uks on lahti ja toast tuleb külma. Nii ongi.

April 29, 2012 Berlin, Food, Home

Õues on nii jahe, et kolisin oma taimed tuppa, aga juba võttis külm öösel salaja mu kastanipuu ühe lehe ära. Sellel kastanipuul on kokku kolm lehte, nii et ühe lehe kaotus on suur kaotus. See puu on Ida-Johannalt saadud, ma kolisin temaga Rootsist Berliini nii, et ta oli terve meie 17 tunnise pungil-täis-auto-reisi  minu jalutsis purgi sees. Ta siis ei ajanud veel juuri ja tal oli kaks lehte. Aga ühel hetkel ta langetas need kaks lehte ja ma arvasin, et ta on surnud. Jätsin varre rõdule purgi sisse, vihm andis talle vett ja ühel hetkel märkasin, et ta ajab uut lehte. Ta oli elus! Kaloppisin Michaeli juurde ja näitasin, et KASTAN AJAB LEHTE! Uskumatu! Ma olin temaga ju nii pikalt koos rännanud, ma hoidsin temast põhimõtteliselt 17 tundi kinni, et ta ümber ei kukuks, ma olin nii palju vaeva näinud tema pärast. Ta ei saanud lihtsalt ära surra. Elu muidugi ei käi nii, ikka surrakse, ükskõik, kui kõvasti sa ka kinni ei hoia. Aga mu kastan jäi ellu. Ühel hetkel ajas ta juuri, pistsin ta mulda, ja siis oli tal juba kaks suurt lehte ja nüüd kevadel ajas kolmanda, mille külm ära võttis. Peaaegu. Pool sellest lehest on alles. Ma pean ütlema, et need taimed, mille ma ehituspoest tõin, et kodu vähe rohelisem oleks, ei tekita minus üldse nii palju emotsioone, ma ei saa päriselt aru, KES nad on. Aga noh, et mitte hullumeelsena näida, ma jätan selle teema ja lähen sujuvalt üle sellele, et teate, mult võeti tööpakkumine tagasi.

Imelikul kombel ei teinud see mind kuidagi vaesemaks, vist sellepärast, et ma ei teadnud, kellele ma seda lehte päriselt tegema hakkan. Kui ma varem oleks masendunult tõdenud, et näed, olen küll elule avatud, aga ikka ei anta midagi, siis nüüd seda ei juhtnud sest mul ei ole kahtlust selles osas, mida ma teha tahan. See on TÄIESTI uus tunne minu elus. Ma sain hoopis suts uut indu, et sukelduda sügavamale CSS maailma ja mõelda veel läbi, mis on see töö, mida ma teha tahan täpsemalt, kuidas see kõik välja võiks näha. Ideaalis oleks see umbes nii, et inimene tuleb ja ütleb, et tal on kodulehte vaja ja mina mitte ei saada kohe pakkumist, vaid kohtun kõigepealt selle inimesega, ma tahan aru saada täpselt, mida ta teeb ja kuidas ON, ideaalis võiks see olla selline inimene, kes teeb asju, mis mind innustavad. Ja siis ma vastavalt vajadusele pildistaks ja hakkaks siis nende piltide abil lehte ehitama. Pildistamine oleks oluline osa, läbi selle saaks ma paremini tellija maailma sisse. Ja mulle meeldib see, kuidas inimesed elavad, kus nad elavad ja eriti meeldib, kui nad teevad ausat asja. Ideaalis oleks iga lehekülg selle inimese KODUlehekülg, see oleks midagi, mis oleks tõesti nagu virtuaalne tema. Ma ei oska seda päriselt kirjeldada, aga mul on tunne. Mu oskused ei ole veel nii head, aga seda huvitavam on end üles ehitada. Ja ma ei arva, et see, et me nii palju arvutit kasutame on halb. Ma olen välja kasvanud oma vanaajaihalusest, kui mul oli ettekujutus, et ma elan väikses majas metsa sees ja koon sokke ja lüpsan lehma, see oli minu unistus. See on ka äge, aga mul on tunne, et nüüd on aeg rohem sotsiaalne olla, teha suuremaid samme. Aga KÕIGE tähtsamaks pean ma ikkagi seda, kui inimene iseendaga ja lähisuhetega tööd teeb.

Meil tuli siin tõega kohtumisest juttu. Vist umbes nii, et

Mina hommikusele kohvile mõeldes: ära joo kõike piima ära. võinoh, joo, muidugi, kui sa tahad.

Tema: vaatab mind.

Mina entusiastlikult: ja pood on täna kella seitsmeni lahti, eksole!? meil on pikalt aega, et piima osta.

Tema: jaa, aga neil ei ole kella seitsmeni piima, ma arvan

Mina kössi vajudes(naljaga): ähh, miks sa pead selliseid raskeid asju mulle rääkima?

Tema: ja üleüldse, kuidas on sinu suhe Tõega?

Olen varemgi tähele pannud, et tõele otsa vaatamine ei ole minu kõige tugevam külg.  M. rääkis sellepeale, kuidas Steiner oli ühe mehe matustel surnu kohta öelnud: jaa, tema oli valmis tõega kohtuma, nii mõnedki korrad, kus inimesed järsku oma suunda muutsid, jäi tema paigale.

March 31, 2012 Berlin, Home

Sain täna hakkama ühe fetajuustu-spinati pirukaga, sain hakkama sellega, et vedasin poest hiigelpaki mulda ja ostsin kirsstomati seemneid. Minust on lõpuks ometi aednik saanud! Ja seda siis, kui mul enam aeda ei ole. Aga mul on bälkõny, äge väike rõdu, kus me juba igal võimalusel sööme või pausikohvilattesid joome. Rõdu nurka ja äärtele saab potte panna ja juba mul ongi üht-teist olemas, mõned asjad Michaeli õelt, köögis kasvavad kressid (Kapuzinerkresse) ja mingid ronitaimed (Blaue Trichlerwinde) ja Roomast kaasa võetud umbrohi. Kujutan ette, kuidas ta ülbab seal teistega, et tema on puhas roomalne ja ta ei saa aru, kuidas ta sellisesse matsikarja on sattunud. Ega ma ei teadnud, et ta umbrohi on, tundus armas taimeke, esimene kevadine tärkaja. Saigi ta enne ära korjatud kui Roomas suur lumi peale tuli. Veel sain hakkama oma esimese hinnapakkumisega veebitööga seoses. Ei olegi rohkem aega taimelda, adjöö!

Aga see mees sai täna ühe karuga hakkama:

March 19, 2012 Berlin, Home