Isa vanem vend Sven oli terve elu haiglane. Juba kolme nädala vanusena algas tal astma, mitmeid kordi kõikus ta elu ja surma vahel. Keegi ei uskunud, et ta ühe aasta vanusekski elab. Aastad läksid, Sven oli raskelt astmahaige ja ülitundlik peaaegu kõige suhtes: ilma, aastaaegade, tolmu, heina. Ta koolitee oli katkendlik ja arvati, et tal pole mõtet palju õppida, sest varsti sureb ta nagunii.

Üheteistkümneselt ei tahtnud ta enam elada. Ta andis haigusele alla, lõpetas söömise ja joomise. Isa oli siis nelja aastane. Isa ronis üles venna voodisse. Sven palus tal ära minna, aga ta ütles, et istub venna juures, kuni too terveks saab. Sven tahtis ikka, et ta ära läheks, aga Isa keeldus, ja nii mitu korda järjest. Sven küsis, miks Isa välja ei lähe, et olla teistega või vanaisaga, selle asemel, et istuda ja igavleda voodis, ja Isa vastas: „Sest siis tahad sa surra ja ma ei taha, et sa sureksid ja ma kavatsen siin olla, kuni sa ei taha enam surra.“ Sven hakkas naerma, otsustades edasi elada, kuni talle on elu antud. Mõned päevad hiljem oli ta jälle jalul.

///

Ükskord tantsuõhtul kohtas Isa selle väikse tüdruku venda, kellega ta oli kaks aastat koolis koos istunud, ja küsis, mis on tüdrukust saanud. Vend vastas: „Ta istub kodus, sest ta näeb ju nii kohutavalt kole välja, ei leidu ühtegi poissi, kes temast hooliks.“

Järgmisel laupäeval sõitis Isa tüdruku juurde koju, et teda tantsuõhtule kutsuda. Tüdruk oli ehmunud, ja ütles sama, mida tema vendki: „Keegi ei taha minuga tantsida. Kui ma peole tuleks, peaksin toolil istuma ja häbenema, aga seda ma ei taha.“

„Mina tahan sinuga tantsida ja ma tantsin sinuga kõik tantsud, mis sa minuga tantsida soovid, ja kui mitte keegi sind tantsima ei palu, siis teen seda mina.“ Tüdruk hakkas naerma ja ütles: „Mul ei ole midagi selga panna.“ See oli ka tegelikult tõsi, sest keegi ei olnud talle ühtegi iluasja ostnud. Kuna ta nägu oli nii inetu, siis tundus ju mõttetu talle neid osta. Siis läks Isa ühe naabri juurde, kel oli sama vana tütar, et küsida kas ta saaks tantsuõhtuks kleiti ja kingi laenata. Talle laenati kõik vajalik. Ta läks tagasi tüdruku juurde ja ütles: „Nüüd on sul kõik olemas, pane selga ja siis sõidame.“ Emal polnud selle peale midagi öelda, tal tuli pakiraamile istuda, olles nii juba õige pea teel tantsuõhtule.

Isa vend Sven oli juba seal. Nad tantsisid tüdrukuga kordamööda terve õhtu ja neil oli väga lõbus. Paljud küsisid Isalt tüdruku kohta ja arvati, et see oli temast ebaviisakas võtta avalikule tantsuõhtule nii kole inimene. Inimesed arvasid, et tüdruk nakatab teisi ja nad näitasid selgelt oma vastikust, aga Isa ei lasknud end häirida, talle meeldis tüdruk ja see oli ainus, mis talle korda läks.

Isa nägi väga hea välja ja kuna ta tantsis väga hästi oli see suur pettumus nende jaoks, kes olid tavaliselt temaga tantsima harjunud. Isast hakati tema selja taga inetuid asju rääkima ja ema sai tunda ähvardusi ja õelust.

Isa läks koju vanemate juurde ja ütles, et kui too tüdruk kahekümne ühe aastaseks saab, tahab ta temaga abielluda ja et nad hakkaksid elama kodus, nende talupidamises.

Isa vanemad ja õde, kõik peale Sveni olid väga ärritunud ja proovisid teda ümber veenda. Ei olnud võimalik, et talupoeg abiellub orvuga, lisaks veel sellisega, kes on haige ja on üles kasvanud sanatooriumis, ja kes näeb nii kole välja, et kõik häbenevad talle otsa vaadata. Mida teised küll mõtleksid?

Isa selgitas, et armastab seda väikest inimest, talle ei lähe üldse korda tüdruku veidi armiline nägu. Tüdruk on praktiline, tark ja usaldusväärne, ta on humoorikas ja jutukas, naerab kergelt ja tantsib hästi ja neil on koos lõbus. Mis iganes teised ka ei arvaks, tema tahab selle inimesega koos oma elu veeta.

Siis ütles Isa ema: „Ma ei saa lasta sel asjal juhtuda, ma ei saa sellise inimesega ühe katuse all elada.“ Seejärel küsis Isa oma ema käest: „Ja kuhu sa siis mõtled kolida?“ Sellega oli diskussioonil lõpp.

Iris Johansson / En annorlunda barndom / En kvinnas berättelse om sin autistika uppväxt / © Iris Johansson 2007 / Tänud Kristelile teksti toimetamast!

October 18, 2012 Iris Johansson

Minu ema oli orb, vanemateta ja vaene. Tema ema suri kui ta oli kahe ja poole kuu vanune. Isa oli tal Skånest ja rändas suhkrupeedi töölisena ringi, kui tema naine suri, jättis ta lapsed saatuse hooleks. Ema emal oli tuberkuloos ja sünnitades nakatas ta minu ema. Ta sai luupuse ja nahatuberkoloosi näo ja kaela peale.

Kui ta oli vastsündinu, imetas teda üks naaber, kes oli samal ajal lapse saanud. Oma varajasel eluperioodil pärast ema surma kolis ta ühest perest teise, hiljem jõudis ta oma ema isa juurde.

Too oli üksik mees aga tal oli 20 aastane tütar, kes elas ikka veel kodus. Vanaisa läks vallavalitsusse, palus ja tegi kõik, et tüdruk haiglasse võetaks. Kõigepealt raviti teda kohalikus haiglas haavu põletades, aga kuna see mingit uut tulemust ei andnud, saadeti ta Hallandi sanatooriumisse. Seal veetis ta oma elu esimesed kuus aastat ja kui teda tuldi koju viima, siis põgenes ta metsa ja peitis end sest ta ei tundnud talle järgi tulnud inimesi ära.

Ta tuli siiski koju, häbelik ja hirmunud. Õnneks oli seal Emma. Kõik teised kartsid, et nad nakatuvad tüdruku haavadest, aga Emma ütles: “Kui Jumal mulle hääd tahab, küll ma siis püsin tervena isegi kui ka pisikene kasvõi minu sängis magaks.”  Emma ei nakatunud.

Kui Isa oli kümne aastane ja alustas oma kolmandat kooliaastat, alustas minu ema esimest klassi. Selles väikses asulas teadsid lapsed üksteist juba enne kooli minekut, aga seda tüdrukut polnud keegi varem näinud. Ta oli kõhn ja kahvatu ja lisaks olid tal inetud raviarmid tuberkuloosi pärast pooles näos ja allpool kaela peal. Oma vanemaid õdesid teadis ta ainult natuke sest ta oli sanatooriumis elanud, need aga häbenesid teda teiste ees sest tal olid näos suured armid ja haavad. Ta oli hirmul ja teised lapsed kiusasid teda. Keegi ei tahtnud tema kõrval istuda ja nii jäi ta üksi. Ta nuttis ja nuttis ja kattis kätega oma inetut nägu.

Isa vihastas. Nii ei tehta, nii ei kohelda ühte väikest hirmunud olevust, kes on justkui haavatud vares.Tüdruk istus kivitrepil, nägu peidetud kätesse, jalad üles tõstetud. Isa oli tema ja nende vahel, kes tahtsid talle halba teha ja karjus neile, et nad lõpetaks. Ta võttis oma puukinga ja hakkas teisi taga ajama, ise karjudes, et kui keegi julgeb selle tüdruku juuksekarvagi puutuda, siis ta lööb tolle lurjuse maha.

Siis läks ta tagasi tüdruku juurde, võttis tal käest ja ütles: „Nüüd oled sa minuga ja sa võid siia jääda, et ma saaksin vaadata, et keegi sulle midagi halba ei tee.“ Tüdruk rahunes otsekohe ja läks meelsasti temaga kaasa.

Kui nad tundi läksid, proovisid kõik nii teha, et nad tüdruku kõrvale istuma ei satuks, Isa aga palus oma sõpradel koht edasi istuda ja läks tüdrukut enda juurde tooma. Õpetaja protesteeris selle vastu sest esimene klass pidi kõige ees istuma, aga Isa küsis kõigi käest: „Kui keegi tahab temaga istuda ja tema sõber olla, siis ta võib temaga ees istuda, vastasel juhul istub ta minuga sest mina olen tema sõber.“ Keegi ei avaldanud soovi ja nii istususid nad koos. Sellest oli nii palju kasu, et tüdruk õpetas teda lugema ja kirjutama sest temal oli see juba nelja aastasena selge.

Nii kohtusid minu vanemad. Aga pärast kahte aastat samas klassis ja edaspidi kuni isa oli kakskümmend ja ema kaheksateist, ei näinud nad üksteist.

Iris Johansson / En annorlunda barndom / En kvinnas berättelse om sin autistika uppväxt / © Iris Johansson 2007

June 28, 2012 Iris Johansson

Iris Johansson / Teistmoodi lapsepõlv / Ühe naise jutustus autistina kasvamisest 

Üks nende tütardest, minu isa ema ehk minu vanaema, abiellus talupojaga, kellega koos nad üürisid majapidamise. Selles talus oli sarnane elu nagu vanaema vanemate kodus. Nad said seitse last ja samas hoolitsesid nad inimeste eest, kes nende koju sattusid. Üks psühhootiline mees ja ta õde, kes teda tulistas. Üks noor tüdruk, kes sai lapse; laps oli autist. Üks alkohoolik kes vajas abi, et püsida kaine. Üks erak, kes ei tahtnud töötada ja kes vajas abi igapäevaasjades. Ja mitmed veel. Nõnda kasvas talus välja uus kollektiiv.

Siis sündis minu isa. Ta oli hiline tulija. Tema kuus õde olid sündinud umbes aastase vahega ja vanaema arvas, et tema sünnitusaeg on läbi, aga siis, neli aastat hiljem tuli minu isa. Vanaemale oli see raske, sest tal oli talus palju töid teha, laps sündis juulis ja vanaema muretses, kuidas saagikoristusega saab. Siis suri tema ema ja ta sai aru, et isast, kes oli olnud terve elu ebakompetentne, saab heidik, kui ta üksi jääb, ja ta ei lasknud sellel juhtuda. Ta võttis isa enda juurde ja ütles: „Talutöödes ei ole sinust suurt abi, aga sa oled hea isa olnud, laste eest oskad sa ikka hoolitseda ja nüüd võid sa selle väikse värvu enda hoole alla võtta.“

Nii see ka läks. Isa hoolitsejaks sai tema vanaisa.

Vanaema isa oli eriliselt huvitatud lehmadest, nii sai tema ülesandeks lüpsmine. Iga kord, kui ta lauta lüpsma läks, võttis ta lapselapse kaasa, vahepeal viis ta lapse tuppa emale imetada.Ta murdis pead selle üle, miks lehmad ei taha piima anda. Muidugi andsid nad piima oma vasikatele, aga neil jäi nii palju üle ja inimesed vajasid piima, nii, et nad pidid lehmi sundima, et seda kätte saada. Tavaliselt pandi lehmadele söök ette või pandi lehmale spetsiaalsed rihmad, nii et lehm pidi kolmel jalal seisma, seoti saba nööriga lakke või tehti midagi muud, et lehma tähelepanu mujale juhtida, alles siis lasi lehm lüpsta. Sest lehmad ei saa korraga kahele asjale konsentreeruda.

Aga minu isa vanaisa tahtis, et lehm annaks piima vabatahtlikult, nagu kokkuleppeliselt. Ta vaatas lehma, rääkis temaga, silitas teda armastusega, tegi seda uuesti ja veel ja veel, kuni lehm oli rahul ja kerge lüpsta. Nii tegi ta iga lehmaga. See võttis küll kaua aega, aga ta arvas, et tal on aega lõpmatuseni, nii ta siis oli hea meelega lehmade atmosfääris. Sest ta ei mõistnud inimesi ja arvas enamasti, et nad on rumalad ja parem veedab ta aega lehmadega.

Niiviisi oli Isa vanaisaga ja lehmadega laudas ning oli osa sellest protsessist. Isa elas seda läbi ja sai aru sõnatust kommunikatsioonist, sai aru, et täitsaim asi siin elus on olla teistega, olla kontaktis, olla suhtluses ja suhtes.

Kui nad vanaisaga parasjagu lehmadega ei tegelenud,  siis kadusid nad oja äärde ja mängisid seal kalade ja mutukatega või olid metsas ja kuulasid linnulaulu. Vanaisa teadis palju looduse saladustest ja ta jagas neid Isaga. Vanaisal oli eriline usk enesesse, enda võimesse olla rahul ja et ta läbi selle saab astuda kommunikatsiooni kõigi ja kõigega. Ainult inimestega ei osanud vanaisa toime tulla. Neil oli, nagu ta ütles, „nii palju välist“ enda ümber. Ta mõtles sellega, et nad tegelesid sellise jamaga nagu mis on õige ja vale, kuidas olla korralik ja jumalakartlik, rääkisid patustamisest ja andestamisest, kuidas palvetada ja paluda jumalalt halastust ja andestust. Vanaisa silmis olid hoopis teised asjad olulised. Kui inimene on rõõmus oma kehas, rõõmus seesmiselt, siis ei ole ta kellegi vastu õel. See oli tema püüdlus – olla rõõmus oma kehas. Seda selgitas ta Isale läbi kõigi loodusnähtuste, kuidas elus rõõmus olla ja kuidas elu saab läbi selle mõtte; et maailm on sest et maailm on, et kõik on, et maailm on ilus ja et siin on rohkem avastada, kui me terve elu jooksul ära jõuame avastada.

Sellises vaimus kasvas Isa üles kuni kaheteist aastaseni, siis vanaisa suri.

Iris Johansson / En annorlunda barndom / En kvinnas berättelse om sin autistika uppväxt / © Iris Johansson 2007

May 29, 2012 Iris Johansson

Siin on esimene lõik Irise raamatust, ma ei tea, kui palju neid lõike veel tuleb, aga esimese märgistasin numbriga 1. Tõlgin tunde järgi ja jätan osad, millest ma aru ei saa välja, võib ka ette tulla, et olen midagi valesti tõlkinud.

Iris Johansson / Teistmoodi lapsepõlv / Ühe naise jutustus autistina kasvamisest 

Ühes üüritalus keset Lõuna-Rootsit elas üks perekond. Vanaisa, vanaema, ema, isa, kaks venda, kolm onu – need olid põhilised inimesed ümber tüdruku. Oli veel Emma, üks ema kauge sugulane. Seal oli ka Urban, üks mees, kellele oli lastehalvatus, aga kes tahtis väga kingsepp olla ning keda selles töös ka aidati. Igal suvel oli seal seitse või kaheksa suvelast linnast, nad olid vaesed, tihti ei saanud üksikvanemad end töölt vabaks võtta, et lastega koos olla. Vahel olid seal noored, kes olid asotsiaalsed või kriminaalid ning kes oleks pidanud erikoolis olema, aga selle asemel võisid nad talus olla. Samuti tulid sinna vahel mõned noored neiud, kes olid oma lapsega „sobimatud“ ja olid kodust välja visatud. Vahel oli mõni sõltlane või arengupeetusega, mõni, kes oli psühhootiline, mõni, kes oli mingil viisil mittekommunikatiivne. Hirm oli tavaline osa miljööst.

Minu isa vanaema vanemad olid talunikud ja neil oli suur majapidamine. Nad pingutasid kõvasti ja rügasid tööd teha. Isa vanaemal oli seitse õde, kes kõik abiellusid ja said oma osa. Vanaema ise aga ei tahtnud ühegi rumala talupojaga abielluda ja palus oma isa sellest kohustusest vabastada, et ta selle asemel saaks kodus olla ja hoolitseda vanemate eest, kui need ükskord vanaks jäävad. Tema isal oli sellest kahju, sest tütar oli ilus ja tark, samuti väga osav töötaja, kellest saaks suurepärane taluperenaine, aga tütar ei tahtnud mehe hoolealune olla – naisena ei olnud ta ju autoriteet – ja kui ka keegi tema üle otsustab, siis olgu selleks parem tema isa.
Isa oli jõuetu oma ilusa tütre ees ja ütles talle „jah“, nõnda pääses tütar abiellumisest.
Talle tuli küll palju kosilasi, aga kõik said korvi ja keegi ei saanud aru, miks.
Ühel päeval saabusid neile abitöölised, kes pidid peete hakkima. Nende seas oli ka üks hulkur, üks unistaja, kes lihtsalt seisis ja hakile toetus, suurt midagi tegemata.
Tütar oli tema töödejuhataja ja nägi, et mees on selleks tööks kõlbmatu. Too ei osanud vahet teha söögitaimedel ja umbrohul. Ta näitas küll mehele, kuidas seda tööd teha ja imestas edamisi, mis see on, millega mehe meel nii hõivatud on. Mees jutustas talle oma mõtetest ja ideedest, mis tal olid ja naine oli sellest mehest võlutud. Ta töötas mehega kõrvuti, ja peagi oli nii, et mees oli tema kõrval ja rääkis juttu, samal ajal, kui naine töötas.
Ühel õhtul pärast päevatööd läks ta oma isa juurde ja palus luba, et selle abitöölisega abielluda. Isa oli jahmunud. Selle oskamatu, selle hulkuriga, kes millastki aru ei saanud, sellega tahtis tema kena ja arukas tütar abielluda. Tal oli seda väga raske mõista, aga samal ajal ei julgenud ta tütart keelata, kuigi teadis, et sellest tuleb skandaal.
Pärast rasket arupidamist enda ja oma naisega ütles ta „jah“ ja paar sai loa abielluda. Sellest tuli skandaal ja palju kuulujutte. Nad said kaheksa last, nad hoolitsesid vanemate eest ja lisaks sellele leidis mees vahel külateelt mõne õnnetu inimese, kelle ta koju tõi, ja kellele naine lauas lisakoha kattis.
Nii sai alguse kollektiiv, kus mina üles kasvasin.

Iris Johansson / En annorlunda barndom / En kvinnas berättelse om sin autistika uppväxt / © Iris Johansson 2007

May 22, 2012 Iris Johansson

Kui ma viimased kuud olen põhiliselt voodis olnud ja vaevelnud, et mis minust saab ja mis on elu mõte, siis nüüd ma ei saa üldse aru, mis mul häda oli. Elu mõte on elada ja teha, mis meeldib!  Küll ma vaevlesin. Michael ütles, et see on täiesti normaalne 28. aasta kriis. No okei, aga mis siis saab ikkagi? Kui ma just voodis ei olnud, siis istusin esikus oma pimedas töönurgas halli ekraaniga läpaka taga nagu väike vaene eestlane ja imestasin, miks asjad ei edene. M. küsis küll korduvalt, et kas ma olen kindel, et mul on seal hea olla, ma ütlesin, et ja jaa, on küll. See tähendas muidugi, et jaa, mul on natuke halb olla ja see on ju normaalne. Aga siis see pimedus süvenes ja ühel hetkel tegin ma suure otsuse – ma kolisin kõige ilusamasse tuppa kõige valgemasse kohta ja panin akna alla püsti suure töölaua. Nüüd on see töölaud natuke küll väikseks jäänud, oleks veel vaja maalimisosakonda ja keeleõppimisnurka ja fotonurka. AGA, põhiline, ma kolisin ümber! Ma ostsin arvutile suure ekraani (praegu vaatan, et ei olegi nii suur enam) ja ma sain jälle aru, mis on elu kvaliteet. Hakkasin vaikselt lynda.com´is photoshoppi õppima ja siis tegime veebipoe ja andsime 4 väikest raamatut välja, mina muudkui kujundasin ja vahepeal vaevlesin ja siis läks juba aina kergemini.

Nüüd olen sünnipäeva seljatanud ja paljud asjad on selgemaks saanud, minu maailma esimene hinnapakkumine on vastu võetud, sellega loen uue etapi alanuks! Läheb, kuidas läheb, algus on vähemalt aus.

Tsiteerides Iris Johanssoni:  Alusta asjast, mida sulle meeldib teha, tee seda tõeliselt keskendunult ja südamega, tee seda nii kaua, kuni tuleb uus ja veel parem asi.

March 26, 2012 Iris Johansson