5 lehte jäänud / 5 leaves left

Meile tuli ka lumi lõpuks, kohe valgem oli päeva alustada. Tegelikult on mul tunne, et seda pimedat aega ei ole piisavalt, tahaks, et detsember oleks kaks kuud, et jõuaks veel rahulikult mõtiskleda ja plaane teha, enne, kui kõik päriselt käima läheb. Tahaks, et see vana jada kestaks natuke veel. Võibolla on asi selles, et nüüd on 28 aasta kriis läbi tehtud ja kõik on nii teistmoodi, aga ma ei tea, kuidas siis täpsemalt. Aga no tõesti on teistmoodi. Millegipärast on järjest tulnud minu juurde inimesed, või olen mina millegipärast nende juurde läinud ja küsinud: “Mis sa arvad, kui teeks koos…” ja nüüd on nad reas: …Eesti keele päevad Berliinis, initsiatsiooni kohtumine naistele Eestis, primaarmängu kursus Berliinis, Picking Apples ühismaalimine Berliinis ja Iris Johanssoni kursus eestlastele Rootsis… kõik need kirjutatud eri värvi A4 paberite peale, vaatavad mind ja küsivad “mis sa minust arvad?”. Ma ei tea veel, kui palju neist päriselt teoks saavad, aga kirjas nad on. Paanikaks pole põhjust, mul on lubatud valesti teha, on lubatud vigu teha, on lubatud täitsa loll olla. Ise luban.

Paanikaga seoses – mulle kargas tśilli tükk silma nii, et ma arvasin, et see on klaasi tükk ja et nüüd olen ma silmast ilma. Kloppisin rõdul patju ja siis mõtlesin natuke agressiivselt ühte patja kloppides “tolm kõik välja!” ja siis just sellel hetkel otsustas üks väike tśillikübe mulle silma karata. Ta ei otsustanud rõdult alla hüpata ega üheski teises tuhandes suunas minna, ta tuli otse mulle silma. Michael pudistab seda tśillit vahel toidule. Ja nüüd oli see tükk mul silmas ja tunne oli, nagu mulle oleks klaasi tükk silma sisse lennanud – NII valus ja JUBE. Jooksin vannituppa ja lasin külma vett silmale, vahepeal kontrollisin peeglist, kas silm on alles. Kui oli alles, siis ma tulin selle peale, et ju see oli tśilli mitte klaas.

Dataa.

Täna tegin kõvasti tööd, toppisin oma 400 kirja ümbrikusse ja kleepisin ümbrikud kinni (mitte keelega), vahepeal vaatasin, kuidas lund sadas:

We have also snow now, it was much lighter to start my day. Actually I wish this dark time would last longer, then I can think peacefully about my plans before I really start to DO them. Last year was exactly other way round, I was really afraid of dark time, I had no idea, what is coming in my life in this big city. But now everything is differently, I passed my 28-year-crisis and everything is new, so new, I can feel it and see it. In some reasons some people came to me, or I went to some people and sayd: “Would you like to do … with me?”, and now there are here: … Estonian language days in Berlin, initsiation course for women in Estonia, course of original play in Berlin, Picking Apples art meeting in Berlin and Iris Johansson´s course for Estonians in Sweden… They all are written down on A4 papers, all they hang on my wall and all they are looking at me and asking in same time: “What are you thinking about me?” Let´s see how many of them will really come true, at least they are written down. No reason to panic, it´s allowed to fail, it´s allowed to make mistakes, it´s allowed to be totally stupid. I allow myself.

 

 

Leave a Comment