Kastanipuust, tõest ja ideaalist

Õues on nii jahe, et kolisin oma taimed tuppa, aga juba võttis külm öösel salaja mu kastanipuu ühe lehe ära. Sellel kastanipuul on kokku kolm lehte, nii et ühe lehe kaotus on suur kaotus. See puu on Ida-Johannalt saadud, ma kolisin temaga Rootsist Berliini nii, et ta oli terve meie 17 tunnise pungil-täis-auto-reisi  minu jalutsis purgi sees. Ta siis ei ajanud veel juuri ja tal oli kaks lehte. Aga ühel hetkel ta langetas need kaks lehte ja ma arvasin, et ta on surnud. Jätsin varre rõdule purgi sisse, vihm andis talle vett ja ühel hetkel märkasin, et ta ajab uut lehte. Ta oli elus! Kaloppisin Michaeli juurde ja näitasin, et KASTAN AJAB LEHTE! Uskumatu! Ma olin temaga ju nii pikalt koos rännanud, ma hoidsin temast põhimõtteliselt 17 tundi kinni, et ta ümber ei kukuks, ma olin nii palju vaeva näinud tema pärast. Ta ei saanud lihtsalt ära surra. Elu muidugi ei käi nii, ikka surrakse, ükskõik, kui kõvasti sa ka kinni ei hoia. Aga mu kastan jäi ellu. Ühel hetkel ajas ta juuri, pistsin ta mulda, ja siis oli tal juba kaks suurt lehte ja nüüd kevadel ajas kolmanda, mille külm ära võttis. Peaaegu. Pool sellest lehest on alles. Ma pean ütlema, et need taimed, mille ma ehituspoest tõin, et kodu vähe rohelisem oleks, ei tekita minus üldse nii palju emotsioone, ma ei saa päriselt aru, KES nad on. Aga noh, et mitte hullumeelsena näida, ma jätan selle teema ja lähen sujuvalt üle sellele, et teate, mult võeti tööpakkumine tagasi.

Imelikul kombel ei teinud see mind kuidagi vaesemaks, vist sellepärast, et ma ei teadnud, kellele ma seda lehte päriselt tegema hakkan. Kui ma varem oleks masendunult tõdenud, et näed, olen küll elule avatud, aga ikka ei anta midagi, siis nüüd seda ei juhtnud sest mul ei ole kahtlust selles osas, mida ma teha tahan. See on TÄIESTI uus tunne minu elus. Ma sain hoopis suts uut indu, et sukelduda sügavamale CSS maailma ja mõelda veel läbi, mis on see töö, mida ma teha tahan täpsemalt, kuidas see kõik välja võiks näha. Ideaalis oleks see umbes nii, et inimene tuleb ja ütleb, et tal on kodulehte vaja ja mina mitte ei saada kohe pakkumist, vaid kohtun kõigepealt selle inimesega, ma tahan aru saada täpselt, mida ta teeb ja kuidas ON, ideaalis võiks see olla selline inimene, kes teeb asju, mis mind innustavad. Ja siis ma vastavalt vajadusele pildistaks ja hakkaks siis nende piltide abil lehte ehitama. Pildistamine oleks oluline osa, läbi selle saaks ma paremini tellija maailma sisse. Ja mulle meeldib see, kuidas inimesed elavad, kus nad elavad ja eriti meeldib, kui nad teevad ausat asja. Ideaalis oleks iga lehekülg selle inimese KODUlehekülg, see oleks midagi, mis oleks tõesti nagu virtuaalne tema. Ma ei oska seda päriselt kirjeldada, aga mul on tunne. Mu oskused ei ole veel nii head, aga seda huvitavam on end üles ehitada. Ja ma ei arva, et see, et me nii palju arvutit kasutame on halb. Ma olen välja kasvanud oma vanaajaihalusest, kui mul oli ettekujutus, et ma elan väikses majas metsa sees ja koon sokke ja lüpsan lehma, see oli minu unistus. See on ka äge, aga mul on tunne, et nüüd on aeg rohem sotsiaalne olla, teha suuremaid samme. Aga KÕIGE tähtsamaks pean ma ikkagi seda, kui inimene iseendaga ja lähisuhetega tööd teeb.

Meil tuli siin tõega kohtumisest juttu. Vist umbes nii, et

Mina hommikusele kohvile mõeldes: ära joo kõike piima ära. võinoh, joo, muidugi, kui sa tahad.

Tema: vaatab mind.

Mina entusiastlikult: ja pood on täna kella seitsmeni lahti, eksole!? meil on pikalt aega, et piima osta.

Tema: jaa, aga neil ei ole kella seitsmeni piima, ma arvan

Mina kössi vajudes(naljaga): ähh, miks sa pead selliseid raskeid asju mulle rääkima?

Tema: ja üleüldse, kuidas on sinu suhe Tõega?

Olen varemgi tähele pannud, et tõele otsa vaatamine ei ole minu kõige tugevam külg.  M. rääkis sellepeale, kuidas Steiner oli ühe mehe matustel surnu kohta öelnud: jaa, tema oli valmis tõega kohtuma, nii mõnedki korrad, kus inimesed järsku oma suunda muutsid, jäi tema paigale.

Leave a Comment