Muud mul pole, ainult paast

Pärast viimase sissekande pikka mula läks mul isu ära ja jätkasin paastumist, lisaks hakkasin internetis ringi vaatama ja sain aru, et ma tahan oma paastu vähe lihtsamaks teha – paljale veele lisaks võtsin nüüd hommikusöögiks klaasi sooja veega segatud mahla (lurbin lusikaga), lõunaks “söön” puljongit (soolata, muidugi) ja õhtul jälle üks klaas mahla (ploomi). Võtsin ka jupi kuivatatud leiba ja lutsisin seda puljongiga koos – maitseelamus missugune, aga tunnen, et see ei ole hea variant, nii et jätan selle välja. Võite arvata, et puljong ja mahl pärast nii pikki veepäevi on nagu parim söök üldse. Micha sööb siin juba täies hoos, pastat ja lõheleiba, mida iganes. Lõunatame koos, mina õnnelikult oma puljongit, tema oma sööke.

 

Paastuma hakkasin ma sellepärast, et sattusin lugema kirjeldust meie soolestikust  ja sellest, kuidas sinna mürke-värke koguneb, tundsin kohe, et ega mul seal kõik korras pole ja alustasin kohe, see oli lihtsalt elementaarne.  L. Viilma kirjutas kenasti soolestiku kohta näite, et kui solgitoru käib kiirelt läbi, on see puhas, kui käib aeglaselt, siis kogub mustust. Ja meie sooled koguvad kuni 2 kg seda saasta. No vabandust, ma ei taha liiga jälgiks minna, aga ikka lähen vat. Näiteks mõni inimene hakkab paastumise ajal lõhnama medikamentide järgi, see on märk, et need hakkavad kehast eralduma. Sõber just kirjutas sellisest juhtumist, et üks paastus 2 nädalat ja siis hakkas selle medikamendi lõhna pärast imelik ja lõpetas igaksjuhuks ära. Mis on ka õige, hirmuga ei maksa jamada.

Nii ma siin elan. Käin ikka jalutamas, ilmad on väga soojad, praegu siin rõdul näitab 28 plussi, nii et iseenesest kui ma parki telgi paneks ja sisse roniks, siis olekski saun. Rõdu uks on lahti ja toast tuleb külma. Nii ongi.

Leave a Comment

Tags: , ,

April 29, 2012 Berlin, Food, Home