Trummimehed ja kolimine

Meil on järjest kolm ööbijat käinud, kõigepealt dirigent Kristi, siis ooperilaulja Alex ja nüüd on öömajal sõber Saara, kes on ringiga jälle Berliini jõudnud. Eile käisime näiteks tema asju linna pealt kokku korjamas – tal olevat kitarrid ja põhilised asjad ühes kohas, talveriided ja saksofon teises kohas ja kuskil on veel ta akordion jne.

Mul aga on juba aasta aega mõttes olnud, et võiks ühe trummimeistri siit Berliinist üles otsida, ma kohtasin seda meest kaks aastat tagasi Prantsusmaal folkfestivalil, kus tal oli pilliturul oma telk üleval. Võtsin tookord talt visiitkaardi, ta tundus lihtsalt sümpaatne, endal polnud küll aimugi, et ma Berliini elama tulen.  Nüüd ma siis rääkisin oma plaanist Saarale ja me läksime teda koos otsima. Alguses me ei leidnud kohta üles, sest sellel aadressil, kus ta töökoda pidi olema, nägime ainult varemeid ja mahajäetud laohooneid, kust paistsid küll mõned baarid ka olevat, aga ma ei uskunud, et ta seal on. Lõpuks pidime ikka numbrit usaldama ja läksime majade-baaride vahele kõndima, küsisime siit ja sealt ja lõpuks ütles üks baarimees täpselt, kuidas trummitöökoda üles leida. Läksime läbi imeliku maja, kus kõik oli ligadilogadi, aga kus olid sellegipoolest muusikakooli ruumid, ruum akrobaatidele, ruumid bändiproovide tegemiseks, lõpuks üleval korrusel lasime kella ja sealt too sama trummimees juba vastu kõndiski! Ma olin nii rõõmus, et sellised asjad ikka juhtuvad. Rääkisin talle siis sellest, mis mind sinna tõi, et ma tahaks teada, kus on head rahvamuusika kohad, kus saaks tantsida ja muusikat kuulata. Samal ajal, kui me rääkisime, tuli sisse üks teine mees, kes arvas, et ta oskab aidata, järgnesime talle arvuti juurde ja ta otsis mulle mõned head lingid.  Näiteks on olemas ungari tantsude koht, mis tunduski kõige usaldusväärsem olevat, sain pika listi, aga nüüd tuleb neid läbi hakata vaatama, sest kõik ei tundu küll sobilikud. Kui me seal linke otsisime siis rääkisime niisama, et kust tuleme ja mis meeldib, ja siis ta küsis, et “and how lives torupill in Estonia?”, selgus, et ta ise mängib torupilli ja on pilli ajalugu uurinud ja lausa oskab eesti keeles seda instrumenti nimetada. Pärast rääkisime veel Romaniga, kes on see põhimeister, ta ütles, et kui ta sinna majja tuli, siis oli ta ainuke inimene, kõik oli tühi ja külm, nüüd käib seal baarides nädalavahetustel kuni 12.000 inimest, mida ma täitsa usun, kuna nägime Saaraga enne, kuidas hoovis rekkatäit jooke maha tõsteti.

No kena, sealt me sõitsime edasi ühte kohta, kus olid Saara asjad. Seal olid veel armsad tüdrukud, neil oli köögi seinal suur Dylani poster, aga kui ma ütlesin, et “oh, tere Bob!” ja et “kas teate, et Dylanil tuleb kohe uus plaat välja?”, siis nad vaatasid mind umbes nii, et “kas Dylan teeb ikka veel muusikat?” või et “kas Dylan on ikka veel elus?”. Aga meil oli tore kohtumine, sain ühe kooli nime, mis pidi fotograafia õppimiseks väga hea olema, üks tüdrukutest õppis disaini ja sellepärast ta teadis. Tõime pööningult Saara pakid alla, kinnitasime need pakid endi külge ja võtsime suuna Saara uude elukohta, mis on küll elukoht ainult järgmised 6 nädalat. Sõitsime pikalt S-bahniga ja Saara muudkui haigutas.

Saapaviksist on puhtaks pestud neeger.

2 Comments

Leave a Comment