Igal pool omad inimesed

Kaks aastat tagasi, kui ma olin just Michaeliga tuttavaks saanud ja kui me veel Solvikis elasime, siis käisime me ühel õhtul Ytterjärnas kontserdil, kus mängis Gosia Winter ja üks soomlane, kelle nimi nii kiirelt meelde ei tule. Mulle meeldis, kuidas Gosia laulis ja ma kirjutasin talle hiljem kirja, aga vastust ei tulnud, aga Berliini jõudes lisasin teda facebookis sõbraks, et silma peal hoida, mis häid kultuurisündmusi siin linnas toimumas on. Ühel hetkel saatis ta mulle kirjakese, et äkki teeks ühe kohvi. Leppisime Gosiaga kohtumise kokku, aga kui ma Weinerei kohvikusse jõudsin, oli Gosia küll seal, aga ta oli meie kohtumise ära unustanud. Mis siis sellest, istusin seltskonda ja seltskonnas oli juhuslikult üks Jara, keda ma olin kohanud True Teachers projekti kaudu Rootsis, selgus, et temagi tunneb Gosiat, mida ta parasjagu Berliinis tegi, seda ma enam ei mäleta, teine tüdrik oli Rebecca, kes oli just paar päeva tagasi Berliini kolinud. Selgus, et Rebecca tunneb minu sõprade sõpru Rootsis ja lisaks on ta võtnud osa Torsten Grindi primaarmängu kursusest jne, ühesõnaga omad inimesed. Korra kohtasin ma Rebeccat veel ühel korterikontserdil, aga see oli meil väga lühike jutt.

Kui ma siis sellel suvel ka Torsteni kursuse läbi tegin, oli selge, et tegelen selle asjaga edasi, Hanna, üks korraldajatest, ütles mulle, et Rebecca on tema hea sõber Inglismaal õppimise ajast ja et ta oli just nädal enne mind kursusel ja tal oli mõte tekkinud, et võiks seda asja ka Berliinis teha. Nüüd ma siis kirjutasin Gosiale, et saaks Rebecca kontaktid ja täna me lõpuks temaga kohtusimegi, et primaarmängu mõtteid vahetada. Ta oli väga armas ja tema silmad olid väga selged ja me otsustasime siin Berliinis primaarmängu kursuse korraldada. Nüüd on vaja leida üks koht ja ajad paika panna ja siis saavad inimesed ka kogunema hakata.

Kui me seal Hilde kohvikus istusime, nägime kaugelt Gosiat, kellel oli suur titekõht ees, tundus, et tal on vaja kuskile jõuda, nii me siis ei seganud teda, aga kui me pärast paari tundi jutud läbi saime, nägime, kuidas Gosia tagasi tuleb sealt, kus ta käis ja siis me hüüdsime ja selgus, et tal on väga kiire, jõudsime ainult meile kõgile homseks Weinerei kohtumise kokku leppida ja siis läksime igaüks omas suunas.

To be continued… 

…all the life.

 

Leave a Comment