White lines in the sky remind me that I´m on my way

Valmistun Eestisse minekuks, kökerdan kokku viimaseid töid, mida vaja teha, nt meepurgi silt isale, mis tuli lõpuks ei-tea-kuidas, unustasin mängeldes töötada ja siis muutus väike meepurgisilt maailma tähtsaimaks asjaks ja siis kõik see koorem hakkas rõhuma. Tunne on, et on jõle kiire, aga tegelikult ei ole.

Homme varahommikul hakkan minema, kõigepealt lendan Stockholmi, püsin terve päeva lennujaamas (sest Skavsta lennujaam on keset eimidagit), õhtul lendan Eestisse. Skavstas on tegemist küll, tõlkimist ja kirjutamist. Ma ju õpin rootsi keelt läbi tõlkimise, need tõlked ei kõlba eriti kuskile, aga keegi teine ka ei tee, nii et tegelikult tunnevad inimesed rõõmu, et midagigi on. Iris Johanssoni asjadega pusin enamasti, me ju teeme teise Maarjaga Irise kursust eestlastele, esimene kursus toimub küll alles aasta pärast, aga grupp on juba praktiliselt koos, tundus, et kõik juba ootasid, et millal selle kursusega alustatakse. Meil on nüüd Maarjaga töökõnelused skype´is ja läbirääkimised. Mulle meeldib Maarjaga töötada, tema on selgem nubrites ja faktides, mina lendan kosmosessse uute ideede järgi, kui vaja, ja kahepeale saamegi kõik vajaliku kokku.

Muud polegi praegu, näeme siis varsti.

 

White lines in the sky remind me that I´m on my way.

 

 

Leave a Comment