September 13, 2012 Berlin, Today

Kaks aastat tagasi, kui ma olin just Michaeliga tuttavaks saanud ja kui me veel Solvikis elasime, siis käisime me ühel õhtul Ytterjärnas kontserdil, kus mängis Gosia Winter ja üks soomlane, kelle nimi nii kiirelt meelde ei tule. Mulle meeldis, kuidas Gosia laulis ja ma kirjutasin talle hiljem kirja, aga vastust ei tulnud, aga Berliini jõudes lisasin teda facebookis sõbraks, et silma peal hoida, mis häid kultuurisündmusi siin linnas toimumas on. Ühel hetkel saatis ta mulle kirjakese, et äkki teeks ühe kohvi. Leppisime Gosiaga kohtumise kokku, aga kui ma Weinerei kohvikusse jõudsin, oli Gosia küll seal, aga ta oli meie kohtumise ära unustanud. Mis siis sellest, istusin seltskonda ja seltskonnas oli juhuslikult üks Jara, keda ma olin kohanud True Teachers projekti kaudu Rootsis, selgus, et temagi tunneb Gosiat, mida ta parasjagu Berliinis tegi, seda ma enam ei mäleta, teine tüdrik oli Rebecca, kes oli just paar päeva tagasi Berliini kolinud. Selgus, et Rebecca tunneb minu sõprade sõpru Rootsis ja lisaks on ta võtnud osa Torsten Grindi primaarmängu kursusest jne, ühesõnaga omad inimesed. Korra kohtasin ma Rebeccat veel ühel korterikontserdil, aga see oli meil väga lühike jutt.

Kui ma siis sellel suvel ka Torsteni kursuse läbi tegin, oli selge, et tegelen selle asjaga edasi, Hanna, üks korraldajatest, ütles mulle, et Rebecca on tema hea sõber Inglismaal õppimise ajast ja et ta oli just nädal enne mind kursusel ja tal oli mõte tekkinud, et võiks seda asja ka Berliinis teha. Nüüd ma siis kirjutasin Gosiale, et saaks Rebecca kontaktid ja täna me lõpuks temaga kohtusimegi, et primaarmängu mõtteid vahetada. Ta oli väga armas ja tema silmad olid väga selged ja me otsustasime siin Berliinis primaarmängu kursuse korraldada. Nüüd on vaja leida üks koht ja ajad paika panna ja siis saavad inimesed ka kogunema hakata.

Kui me seal Hilde kohvikus istusime, nägime kaugelt Gosiat, kellel oli suur titekõht ees, tundus, et tal on vaja kuskile jõuda, nii me siis ei seganud teda, aga kui me pärast paari tundi jutud läbi saime, nägime, kuidas Gosia tagasi tuleb sealt, kus ta käis ja siis me hüüdsime ja selgus, et tal on väga kiire, jõudsime ainult meile kõgile homseks Weinerei kohtumise kokku leppida ja siis läksime igaüks omas suunas.

To be continued… 

…all the life.

 

September 12, 2012 Berlin

September 11, 2012 Berlin

September 10, 2012 Berlin, Today

Meil on järjest kolm ööbijat käinud, kõigepealt dirigent Kristi, siis ooperilaulja Alex ja nüüd on öömajal sõber Saara, kes on ringiga jälle Berliini jõudnud. Eile käisime näiteks tema asju linna pealt kokku korjamas – tal olevat kitarrid ja põhilised asjad ühes kohas, talveriided ja saksofon teises kohas ja kuskil on veel ta akordion jne.

Mul aga on juba aasta aega mõttes olnud, et võiks ühe trummimeistri siit Berliinist üles otsida, ma kohtasin seda meest kaks aastat tagasi Prantsusmaal folkfestivalil, kus tal oli pilliturul oma telk üleval. Võtsin tookord talt visiitkaardi, ta tundus lihtsalt sümpaatne, endal polnud küll aimugi, et ma Berliini elama tulen.  Nüüd ma siis rääkisin oma plaanist Saarale ja me läksime teda koos otsima. Alguses me ei leidnud kohta üles, sest sellel aadressil, kus ta töökoda pidi olema, nägime ainult varemeid ja mahajäetud laohooneid, kust paistsid küll mõned baarid ka olevat, aga ma ei uskunud, et ta seal on. Lõpuks pidime ikka numbrit usaldama ja läksime majade-baaride vahele kõndima, küsisime siit ja sealt ja lõpuks ütles üks baarimees täpselt, kuidas trummitöökoda üles leida. Läksime läbi imeliku maja, kus kõik oli ligadilogadi, aga kus olid sellegipoolest muusikakooli ruumid, ruum akrobaatidele, ruumid bändiproovide tegemiseks, lõpuks üleval korrusel lasime kella ja sealt too sama trummimees juba vastu kõndiski! Ma olin nii rõõmus, et sellised asjad ikka juhtuvad. Rääkisin talle siis sellest, mis mind sinna tõi, et ma tahaks teada, kus on head rahvamuusika kohad, kus saaks tantsida ja muusikat kuulata. Samal ajal, kui me rääkisime, tuli sisse üks teine mees, kes arvas, et ta oskab aidata, järgnesime talle arvuti juurde ja ta otsis mulle mõned head lingid.  Näiteks on olemas ungari tantsude koht, mis tunduski kõige usaldusväärsem olevat, sain pika listi, aga nüüd tuleb neid läbi hakata vaatama, sest kõik ei tundu küll sobilikud. Kui me seal linke otsisime siis rääkisime niisama, et kust tuleme ja mis meeldib, ja siis ta küsis, et “and how lives torupill in Estonia?”, selgus, et ta ise mängib torupilli ja on pilli ajalugu uurinud ja lausa oskab eesti keeles seda instrumenti nimetada. Pärast rääkisime veel Romaniga, kes on see põhimeister, ta ütles, et kui ta sinna majja tuli, siis oli ta ainuke inimene, kõik oli tühi ja külm, nüüd käib seal baarides nädalavahetustel kuni 12.000 inimest, mida ma täitsa usun, kuna nägime Saaraga enne, kuidas hoovis rekkatäit jooke maha tõsteti.

No kena, sealt me sõitsime edasi ühte kohta, kus olid Saara asjad. Seal olid veel armsad tüdrukud, neil oli köögi seinal suur Dylani poster, aga kui ma ütlesin, et “oh, tere Bob!” ja et “kas teate, et Dylanil tuleb kohe uus plaat välja?”, siis nad vaatasid mind umbes nii, et “kas Dylan teeb ikka veel muusikat?” või et “kas Dylan on ikka veel elus?”. Aga meil oli tore kohtumine, sain ühe kooli nime, mis pidi fotograafia õppimiseks väga hea olema, üks tüdrukutest õppis disaini ja sellepärast ta teadis. Tõime pööningult Saara pakid alla, kinnitasime need pakid endi külge ja võtsime suuna Saara uude elukohta, mis on küll elukoht ainult järgmised 6 nädalat. Sõitsime pikalt S-bahniga ja Saara muudkui haigutas.

Saapaviksist on puhtaks pestud neeger.

September 7, 2012 Berlin


August 27, 2012 Berlin

August 20, 2012 Travel

August 15, 2012 Travel

August 14, 2012 Berlin

August 13, 2012 Travel

August 9, 2012 Berlin

August 9, 2012 Berlin

Ronisin just kõrgel puu otsas ja sõin kõhu mureleid täis, siin on sellised ekstrasuured, ekstrapunased ja eriti magusad supermurelid, mida lihtsalt ei saa harakatele jätta. Soovitan teilgi puu otsa ronida, isegi kui seal selliseid supermureleid pole, puu otsas on teistmoodi.

Nüüd saadan ma päikest looja.

July 31, 2012 Sweden


July 25, 2012 Sweden

July 23, 2012 Berlin

Istun toas ja näpud külmetavad, õues on kuumalaine ja oleks vist aeg sellest osa võtta. Mõtlen siin juba mitu päeva, mida selle kuumalainega peale hakata, kui ta ükskord kohale jõuab, kas rannas mitte ei ole siis liiga kuum… ma ei ole rannainimene ja ei tea, kuidas seal käituda ja millal oleks just kõige parem aeg randa külastada… tahaksin end korralikult veel läbi soojendada, tunda, et nüüd, nüüd ma praen, jäägu see meelde, talletugu rakkudesse, sest sügis ei ole ju enam kaugel… selline on pessimisti kesksuvi… leivajuuretist mõtlesin teha sest toas peaks vähemalt pluss 23 olema, et asi elama läheks, meil siin on aga enamasti nii, et näed, nagu praegugi – näpud külmetavad…. ma olen muidugi ka see tüüp, kellel harva on soe, ikka on mul jahe, ikka vähe vilu… aga enne, kui leivateoks läheb, oleks vaja leivavorm hankida ja see tundub tohutu pingutus… botaanikaaeda mõtlesin minna… vähemalt sai nüüd portfolio jaoks pildid valitud ja prinditud, äkki nad leiavad sealt midagi… nädala lõpus sõidan jälle Rootsi. Paar päeva tagasi mõtlesin, et kuidas saaks nii teha, et minu lemmikmuusikud teeks ühe ekstra tantsuõhtu sellel ajal, kui mina seal olen, aga ühtegi väga head mõtet ei tulnud pähe, aga asi lahenes ise – keegi pani kuskile lingi fb-is, et justnimelt sellel päeval, kui ma Rootsi jõuan, teevad justnimelt need muusikud ühe korraliku tantsu. Isegi Michael tuleb kaasa. Ja Ida on seal, kui tal just kõik raske pole parasjagu. Ma lähen nüüd patseerima.

Üks mälestus aprillikuusest kuumalainest:

 

valge

July 23, 2012 Berlin, Video

Mõned on huvitatud olnud, mis see primärlekkurs on, kus ma käisin, eestikeeli primaarmängu kursus, olen siis seletanud, millega tegu ja tõdesin üllatunult, et ei kukutagi minestuses laua alla, vaid tahetakse hoopis rohkem informatsiooni.

Mulle teadagi meeldib elu sisse vaadata, meeldib uurida, mis on asjade taga, tahan teada saada, kust tuleb ja saada aimu, kuhu läheb ja miks ja kas kõik on ikka nii nagu tundub. Mul on palju küsimusi ja see omamoodi eluhuvi viib mind omamoodi asjadeni. Selge see, et elu on elamiseks, aga mind ei rahulda tavaline plaan, mis näeb ette, et kõik lihtsalt on sellepärast, et nii on ja midagi ei saa teha. Kui on mingi jama, siis on sellel põhjus, siis see saab alguse asjadest, millest muidu poleks aimugi, kui sügavamal tasandil ei uuriks. Keegi ei kiusa meid ja ei taha meile probleeme kaela ajada, ei ole mingeid umbmääraseid saatuse lööke ja tegelikult oleme me endale kõige lähem ja parim abi kui oleme haiged või on midagi rasket juhtunud. Palju segadust tuleb sest kehal on mingid traumad meeles, millest ta kuidagi üle ega ümber ei saa. Keha elab nagu eraldi elu, peaga ei õnnestu teda alati juhtida. Muidu oleks kõik õnnelikud sest me tahame ju ainult head.

Seal kursusel oli just hea võimalus oma sisekonflikte aktiveerida. See ei olnud mingi õige kursus sest keegi kedagi ei õpetanud, meile anti lihtsalt võimalus, anti grupp inimesi, ilus ümbruskond, Iris Johansson, kes aitas konflikte lahendada, Torsten Grind, kes viis asja läbi.

Meil oli ruum täis madratseid ja seal me mängisime 6 päeva 2 korda päevas, 15 inimest, korraga paar tundi. Reeglid olid lihtsad: mängus ei räägita, ei seista püsti, ei kõditata, aga vahel võis seda kõike ette tulla ja oli ok, lihtsalt laias laastus sellised reeglid, et oleks paremini aru saada, mislaadi mäng see on. Proovisime jälle väiksed lapsed olla, kes ilma sõnadeta suhtlevad, kes on uudishimulikud ja tahavad koguaeg tegutseda. Aga meile -täiskasvanutele- ei olnud see nii lihtne sest meil on igasugu “normid” peal juba, kuidas käituda ja kuidas olla tore ja huvitav ja teistele meeldiv, kuidas võib teist inimest katsuda ja kuidas kindlasti ei või, kuidas häält teha, et kõlaks hästi, ühesõnaga kuidas olla kultuurne inimene, kellest lugu peetakse. Selle jura proovisime kõik ukse taha jätta, natuke õnnestus, aga palju on veres ja seda niisama ukse taha ei jäta.

Ma hakkasin alguses oma häälega mängima, korraga tundus, et mul on endalgi nii huvitav, et ma teistega üldse ei hakkagi midagi tegema. Tegin igast hääli ja lasin kõik välja tulla, mis vähegi välja tahtis tulla, olin omaette ja kui tundsin end hästi, hakkasin ringi “käima”. Meie grupp oli üldiselt väga lärmakas – leeoltati, naerdi, nuteti, hüüti, kisati, huilati, laliseti, lauldi jne, eks hääl aitab mängimisele kaasa, vaikimine on hoopis keerulisem. Mängimisest endast on raske rääkida, see on igakord erinev, tuleb ette rullimist, üksteise peal lebamist, kukerpallitamist, kellegi teise käega mängimist, kaklemist, mingitmoodi jämmimist, niisama kellegaki kõrvuti olemist jne jne. Lõbus on. Kui on. Võib ka raske olla sest kui sa ei julge minna, ei julge näidata, et oled valmis tegutsema, siis võib juhtuda, et keegi ei tule ja oled üksi. Seal olid paar inimest, kes ei suutnudki mängu sisse tulla, aga nad võtsid osa vaadates või lebades või ringi roomates. Mul oli ka alguses tunne, et kõigil on lõbus aga mina olen mängust väljas ja ma ei oska midagi teha. Igast hirme võib üles tulla: kas ta tahab, et ma temaga mängin, äkki talle ei meeldi, kas ma teen õigesti, äkki teen valesti, hirm vigu teha, hirm, et ma olen igav, hirm, et ma ei tea, kuidas käituda, hirm, et keegi tuleb liiga lähedale… Vahel oli draama, ühe mängu lõpus olid 3 tüdrukut, kes nutsid. Siis rääkisime Irisega ja mäng läks edasi. Mul oli palju läbielamisi seal, mõtlesin mitu korda, et ma nüüd ei mängi vaid vaatan niisama (niisama olijatele olid eraldi madratsid), aga siis mõtlesin rahulikult, et kõik on ok, ma ei ole ohus ja mäguisu tuli ise tagasi, isu edasi minna ja uusi probleeme kohata.

Minu 6 päeva olid umbes sellised, et alguses ma olin omaette, siis ma ühinesin, siis ma olin üks eestvedaja, siis mul sai proovimisest kõrini ja tahtsin lihtsalt olla, siis olin vaatleja ja lõpuks sai aru, mida ma ise kõige rohkem tahan ja tegin seda.

Huvitav oli see, et kui ma otsustasin lihtsalt vaatleja olla, siis juhtus just kõige rohkem. Vaatlemine on ju ka aktiivne osavõtt. Läksin vaatasin, mida ühed joonistusnurgas sahmivad seal, need mässasid seal ühte paberit värvida, viskasin end kõhuli ja vaatasin, aga siis anti mulle üks kriit ja tükk paberit ja olingi mängus sees. Joonistasin siis sellised värvikombinatsioone nagu ma väiksena tegin ja tundsin erilist rahulolu – lihtsalt tegin, polnud vaja mingi tulemust, mul oli lubatud lihtsalt värvimisest rõõmu tunda. Ma nohistasin tükk aega seal. Siis läksin vaatasin ringi jälle. Istusin ja jälgisin, kuni üks tüdruk, silmad kinni, tuli minu kõrvale ja me hakkasime kätega taidlema, oli väga lahe, sellest kujunes mingitmoodi tants ja meile lisandusid inimesed, sellest kasvasid välja rütmid ja hääled ja siis laul ja lõpuks laulsid kõik, selline möll oli, et mängu lõpusignaal lükkus edasi.

Viimane päev oli eriline sest ma mängisin Torsteniga u. tund aega, kusjuures me liigutasime minimaalselt, pigem me nagu olime lihtsalt koos ja see tegi mind eriliselt rahulolevaks, sain aru, et tegelikult me jookseme ringi koguaeg, me nagu ei lasegi erilistel asjadel juhtuda sest me ei tea, mis nedega peale hakata, pealegi on siis oht, et õnn tuleb külla ja oh häda – siis tuleb rahulolu! Rahulolu on ohtlik, teadagi. Sest siis langevad nii paljud hädad ära, et hirmus hakkab. Ha haa.

Ühesõnaga oli viimane mäng mulle revolutsioon, ma olin järsku täiesti rahul, teised möllasid ja naersid nagu segased (noh, me olimegi segased), aga ma tundsin, et kõik on just siin, ma ei ole väljaspool põhisündmusi, põhisündmused juhtuvad minus endas. Kui ma siis lõpuks lebasin ja silmad lahti tegin, et vaadata, mis teised teevad, siis nägin, et grupp lõbusaid olid sääsevõrgu alla tõmmanud ja jaurasid seal all ja neil oli maailma kõige naljakam olla. Mina naersin ja mõtlesin, et mida me kõik välja ei mõtle, et kontakti saada, mida me kõike ei tee, et lähedust tunda. Mõtlesin, et inimesed on ikka nii lahedad, muudkui mässavad ja proovivad ja katsetavad. Mulle meeldivad inimesed.

Ma arvan, et sarnaseid asju tehakse nt näitegruppides, kõlab täiesti nagu Lavaka grupitöö.

Kust see õhtu nüüd kohale tuli jälle? Teen vist ühe sirutusjalutuskäigu.

July 17, 2012 Sweden

Käisin täna Diane Arbuse näitusel, siia on selline korralik asi kohale toimetatud. Läbi mitmete ruumide pildid, millest paljusid polnud ma varem näinud, kaks viimast ruumi olid ta elukäigust, väljas olid tema kaamerad, märkmikud, artiklite kogumid, ma ei jõudnud kõike läbi nuhkida, st tuleb vist veel minna.

Mulle tuli jälle meelde, kuidas “rahulik” pildistamine mulle sobilikum on, kuidas hetkes olemine, seismine, viibimine on olulised, et päriselt ära tunneks, kas on vaja pildistada või mitte. Olen hakanud palju rämpsima, aga see on ka tore olnud. See on nagu igasugune tarbimise rõõm, võimalus tarbida palju, ja siis tarbid nii palju kuni öök tuleb peale, kuni tuleb jälle soov võtta vähem, olla püsivam. See ei pea veel tähendama, et miski ei liigu või ei kõik on tühi. Diane ütles, et “If my cup doesn´t run over it is only because I am always drinking.”

July 15, 2012 Berlin

Siin ma nüüd istun, viimases Eesti öös, kuulan kordusena videosalvestusi Esna mõisast, kus said kokku Johansonid + Citra Krista Joonas + Dave Murphy + Tõnis Mägi + lapsed ja millest kujunes minu jaoks selline mõtlemapanev kontsert. Mu juured sirutusid selle muusika saatel mõnuga sügavas minevikus ja samas tuli peale korraga kurbus, et kõik saab läbi ja rõõm, et inimestega kohtumine ongi elu mõte, inimestega koos olemine, jagamine, silma vaatamine, kõrva laenamine.

Korraga oli seal Dave, kes oli mulle nii tähtis kui ma olin 14 aastane, kui ma olin esimest korda Viljandis folgil ja ma sain uue eluhoo iirlaste kontserdilt (TRE), uue hoo sellest, kuidas Dave minuga suhtles oma elavate silmadega, muudmoodi suhtlemist ei saanud olla, sest inglise keelt ma ei osanud. Pärast kirjutasin küll sõbrannaga pika kirja Dave´ile, aga meiliaadressiga oli midagi valesti ja hariliku pliiatsiga korduvalt läbikriipsutatud kiri jäigi ainult paberile. Ootasin, et nad jälle tuleks. Dave ja Graham. Nii kaua aga joonistasin nende portreid fotode pealt, vaatasin nende autogramme… Nemad olid minu staarid! Mäletan, et panin Johansonide kontserdi mängima, mis folgi lehel oli,  Dave mängis ka kaasa seal ja siis ma salvestasin selle otse arvuti kõlarist makiga kassetile, vahepeal pidin pausile vajutama maki, sest interneti ühendus oli aeglane ja katkestas vahepeal. Pärast ma kuulasin seda kassetti oma pleieriga hommikul kella viieni ja hiljem kuulasin ma seda palju kordi veel, see oli mul peas, kõik laused ja naljad, õppisin ka ühe loo ära, mida Dave mängis. Oli 1999. aasta.

Mingi aeg julgesin Jaagult üht-teist küsida. Ma väga kartsin Jaaku, kuigi ta oli nii sõbralik. See oli aeg, kui ma Kloostri Aidas elasin. Jaak kirjutas mulle Martin Denningu “Spanish Lady” sõnad,  andis mulle mitu kassetti, kus olid vanad salvestused Dave´ist ja Harry Bent´ist, leidsin just kassetid üles, peal on kirjutatud: “Harry Bent, Dave Murphy, Tallinn 16. apr. 92” ja “Harry Bent Dave Murphy, Tartus Toomel 17. mai 1993”, mõned on veel. Neid ma kuulasin palju-palju. Kvaliteet oli kohutav, aga see ei seganud, seal olid peal helid ja need jõudsid mulle kohale. Sain TRE teise plaadi. Ma ikka nii väga ootasin neid, aga nad tulid ükskord hiljem, siis oli Harry ka kaasas ja ma nägin teda esimest korda, see oli eriline sündmus.

Jaaguga on nii, et pole olnud hetke, kus ma oleks mõelnud, et ahaa, see on Jaak Johanson, ta on alati olemas olnud. Mu vanemad töötasid Vanalinna Muusikamajas ja mina siblasin seal ringi, nuusutasin paljundusmasina lõhna ja pistsin salaja sõrme paljundusmasina tahma sisse, mis oli kapis ühe purgi sees. See oli nii pehme. Jaak töötas ka seal majas. Ma mäletan, kui iirlased tulid ja  hallide seintega suitsuses musamaja keldrikohvikus mängisid.

Jaak räägib siin iirlastest ja õueväravatest.

Enne Viljandi folki ja kõike laulsime kooli kooriga “Lahtilükkamist” ja mulle väga meeldis see laul, ma arvasin, et see on rahavalaul s.t see on alati olemas olnud ja keegi pole seda kunagi kirjutanud, aga siis ma sain emalt teada, et Jaak on selle kirjutanud, sealt tekkis huvi ja ma leidsin kodust  Johansonide kasseti,  kus peal oli minu lemmikmuusika. Ma olin natuke imelik, keegi minu vanuses ei kuulanud sellist asja. Alates 2000. aastast salvestasin ma kõik Jaagu Fantaasia saated üles. Palju raha läks uute kassettide peale, 120 minutiline kassett oli päris kallis. Kui mul juba mobiil oli, siis ma saatsin ikka mingeid smsse Jaagule, selliseid mõstatuslikke lauseid või kellegi haikusid või midagi, mis oli seotud Dylani või kes enam mäletab kõige millega. Mulle lihtsalt tundus, et ta saab aru. Vahel juhtus, et ta helistas ja siis ma elasin seda väga läbi. Ma arvasin ise endast, et ma olen nii pisike, et mind peaaegu et ei olegi olemas. Aga mind tõmbas alati selliste inimeste poole, kes olid minu arvates nii Suured Inimesed. Vahel olin ma julgem. Mäletan, et oli Urmas Sisaski teose esiettekanne Tuhalas ja ma sattusin ka millegipärast lavale koos esinejatega, seal ma tundsin end päris hästi, kuigi me laulsime ainult ühe korra läbi ja teine kord oli juba ETV kaameratele ja uudistesse. Pärast seda ma millegipärast sattusin Jaagu autole ja Urmas oli ka ja sellest sai pikk reis Jänedale, kus U. tegi oma tähetornis kontserdi ja kust me sõitsime hiljem edasi Mardi juurde sauna. Ma mäletan, et ega ma midagi suurt ei rääkinud, aga ma kuulasin kogeaeg. Nüüd tagantjärgi olen tänulik, et mul on lastud lihtsalt olla.

Nüüd olin ma Esnas ja kõik need kohtumised, reisimised, ootamised, läbielamised, kõik see väga sissepoole emotsionaalne minevik oli tihedaks pressitult seal. Hingasin oma mineviku välja, kui ma kontserdi vaheajal õue läksin ja kui Dave mind käed laiali kallistama ootas, kui ma tema poole läksin ise talt siiralt küsides: “Kuidas sa mind tead, ah? Kuidas sa tead, kes ma olen?” Ma olen ju olnud lihtsalt vaataja, ma olen olnud nii pisike, kuidas ta mind teab, facebook ei tee ju kedagi veel sõbraks. Või mis, isegi mu sõbrad ei tunne mind tänaval ära. Ta oleks nagu kõik need aastad oodanud, millal ma kasvan ja avanen, silmad tal sama elavad, kui aastal 1999.

Hommikul aeti meid Esnas üles, ikoonimaalijad tahtsid laagriga alustada. Nagu vanade aegade mälestuseks istusin Jaagu autosse, naabriks Dave. Käisime Kükital ja tegime tatrapudrud ja esimesed kohvid, teel Tallinna põikasime Kõue mõisa, kus Eerik-Niiles Kross tegi meile põhjaliku ekskursiooni läbi kõikide tubade kuni veinikeldrini välja, terrassil tegime siis mõisahärraga, kellel oli põsel roosa musijälg, mis päikese käes helkis, päeva teised kohvid, võtsime päikest ja jälgisime tuult (või oli see ikkagi kummitus (mitte need sissemüüritud venelased, vaid keegi teine)), mis vahel ust lahti lõi ja lõpuks suure vaasi kildudeks viskas.

Panen Esna salvestused kinni ja lähen magama ära. Homme juba kodu ja kallim.

Evelinile: aitäh, et mu autole võtsid!

Isale: Mäks tervitab.

Jaan binokliga ja magav Aadam:

July 11, 2012 Estonia

Minu ema oli orb, vanemateta ja vaene. Tema ema suri kui ta oli kahe ja poole kuu vanune. Isa oli tal Skånest ja rändas suhkrupeedi töölisena ringi, kui tema naine suri, jättis ta lapsed saatuse hooleks. Ema emal oli tuberkuloos ja sünnitades nakatas ta minu ema. Ta sai luupuse ja nahatuberkoloosi näo ja kaela peale.

Kui ta oli vastsündinu, imetas teda üks naaber, kes oli samal ajal lapse saanud. Oma varajasel eluperioodil pärast ema surma kolis ta ühest perest teise, hiljem jõudis ta oma ema isa juurde.

Too oli üksik mees aga tal oli 20 aastane tütar, kes elas ikka veel kodus. Vanaisa läks vallavalitsusse, palus ja tegi kõik, et tüdruk haiglasse võetaks. Kõigepealt raviti teda kohalikus haiglas haavu põletades, aga kuna see mingit uut tulemust ei andnud, saadeti ta Hallandi sanatooriumisse. Seal veetis ta oma elu esimesed kuus aastat ja kui teda tuldi koju viima, siis põgenes ta metsa ja peitis end sest ta ei tundnud talle järgi tulnud inimesi ära.

Ta tuli siiski koju, häbelik ja hirmunud. Õnneks oli seal Emma. Kõik teised kartsid, et nad nakatuvad tüdruku haavadest, aga Emma ütles: “Kui Jumal mulle hääd tahab, küll ma siis püsin tervena isegi kui ka pisikene kasvõi minu sängis magaks.”  Emma ei nakatunud.

Kui Isa oli kümne aastane ja alustas oma kolmandat kooliaastat, alustas minu ema esimest klassi. Selles väikses asulas teadsid lapsed üksteist juba enne kooli minekut, aga seda tüdrukut polnud keegi varem näinud. Ta oli kõhn ja kahvatu ja lisaks olid tal inetud raviarmid tuberkuloosi pärast pooles näos ja allpool kaela peal. Oma vanemaid õdesid teadis ta ainult natuke sest ta oli sanatooriumis elanud, need aga häbenesid teda teiste ees sest tal olid näos suured armid ja haavad. Ta oli hirmul ja teised lapsed kiusasid teda. Keegi ei tahtnud tema kõrval istuda ja nii jäi ta üksi. Ta nuttis ja nuttis ja kattis kätega oma inetut nägu.

Isa vihastas. Nii ei tehta, nii ei kohelda ühte väikest hirmunud olevust, kes on justkui haavatud vares.Tüdruk istus kivitrepil, nägu peidetud kätesse, jalad üles tõstetud. Isa oli tema ja nende vahel, kes tahtsid talle halba teha ja karjus neile, et nad lõpetaks. Ta võttis oma puukinga ja hakkas teisi taga ajama, ise karjudes, et kui keegi julgeb selle tüdruku juuksekarvagi puutuda, siis ta lööb tolle lurjuse maha.

Siis läks ta tagasi tüdruku juurde, võttis tal käest ja ütles: „Nüüd oled sa minuga ja sa võid siia jääda, et ma saaksin vaadata, et keegi sulle midagi halba ei tee.“ Tüdruk rahunes otsekohe ja läks meelsasti temaga kaasa.

Kui nad tundi läksid, proovisid kõik nii teha, et nad tüdruku kõrvale istuma ei satuks, Isa aga palus oma sõpradel koht edasi istuda ja läks tüdrukut enda juurde tooma. Õpetaja protesteeris selle vastu sest esimene klass pidi kõige ees istuma, aga Isa küsis kõigi käest: „Kui keegi tahab temaga istuda ja tema sõber olla, siis ta võib temaga ees istuda, vastasel juhul istub ta minuga sest mina olen tema sõber.“ Keegi ei avaldanud soovi ja nii istususid nad koos. Sellest oli nii palju kasu, et tüdruk õpetas teda lugema ja kirjutama sest temal oli see juba nelja aastasena selge.

Nii kohtusid minu vanemad. Aga pärast kahte aastat samas klassis ja edaspidi kuni isa oli kakskümmend ja ema kaheksateist, ei näinud nad üksteist.

Iris Johansson / En annorlunda barndom / En kvinnas berättelse om sin autistika uppväxt / © Iris Johansson 2007

June 28, 2012 Iris Johansson

Mõtleb nüüd mu meelekene,
ajud need aru peavad,
meel see lükkab laulemaie,
suu kutsub kõnelemaie
põlist laulu leelutama,
lugu pikkada laduma.
Sõnad suussa mul sulavad,
kõned muistsed keerutavad,
ise keelele ronivad,
vaovad hammaste vahele.

Kalevala

Kõigepealt Tartusse läksin ma, kaasa võtsin sõbra sealt, koos Tõrvasse sõitsime, bussikeses loksusime, pikkade põldude vahelta, käänulisi teesid mööda, kõnelesime keeltest ja meiega ühines üks tädi, kes arvas, et võru keel küll välja ei sure.

Jakil oli kihvt. Sain kogu täiega Eesti jaanipäeva, ujumist nii päikese, tuule kui vihmaga, ka konnakullestega, leidsime palju jaaniusse, esimesed maasikad, oli vihma ja tormi, jaanipäeva õhtul oli ainult suur tuul, lõke roomas mööda maad, pilved liikusid pidevalt paremalt vasakule. Kohal olid inimesed, kellele meeldis lihtsalt olla. Me magasime Kristeliga pööningul sääsevõrgu all, pääd pääsupesa lähedal, jalad kasevihtade vilussa. Kristel korjas Valgjärve kandist 7 kena aasalille, et oma tulevast unes näha, aga ta ei näinud midagi, vist sellepärast, et me ei leidnud ühtegi aeda, millest üle hüpata. Või mis “me”, mul poleks nagunii tarvis olnud, korjasin küll ühe kena kimbukese oma kallimale mõeldes, vaevalt, et ma tema auks üle 7 aia oleks hüpanud.

Ühe korra ehmusime nii, et juubee, kui ujumast tulime ja kuulsime nagu üks suur loom teeks hirmsat häält, aju proovis pilti sellest loomast kokku panna kasutades lehma ja kasslase pilti, aga hääl oli ikkagi madalam, hädaldavam ja imelikum. Lõpuks seisime kangestunult ja saime aru, et üks puu on teise peale vajunud ja suure tuulega see hõõrus ja hüüdis. Täiesti elus hääl oli.

Pärast Jakit läksime Tartusse jälle, sõime burksi, kõndisime pikalt ringi ja ma tundsin, et olen esimest korda selles linnas. Oli pühapäeva õhtu ja linn oli nii tühi, et võisime vahepeal mööda autoteid kõndida.

Eile käisin ma Kosel vanatädi juures ja sõin ta maasikapõllu tühjaks, esimese satsi. Kastsime tomateid, tagusime vaiasid maa sisse ja tegime muud, mis vajalik. Käisime kahe vihma vahel poes, tädi ikka tuli kaasa, kuigi tal süda haige, ta tahtis ise valida asju. Tahtis, et oleks ikka küpsiseid ja muud head, et inimestele anda, kui need teda aiatöödes aitavad. Helen pidavat 3 tassi kohvi jooma, siis hea kohvi kõrvale küpsist pakkuda. Natuke südamepeal oli, et viimati ei jõudnud süüa teha, kui me seal olime, ta teadis, et me tuleme hiljem ja tal oli enne veel Helen niitmas ja. Siis ei jõudnudki enam. Aga mis seal enam ikka.

Kosel:

Jakil:

June 27, 2012 Estonia

1 9 10 11 12 13