June 19, 2012 Sweden

June 15, 2012 Sweden

Olen läbi Rootsi Eestisse jõudnud.

Rootsis ajasin asju ja kohtasin inimesi, intensiivsemalt kui esialgu ette kujutasin. Mats tegi mulle lõunasöögi (ta on Vidarklinikus kokk), isegi magustoidu tegi – melonijoogi kaerapiima ja pähklitega… Njamm. Me filosofeerisime kunsti ja kunstnike teemal, muusika ja muusikute teemal ka, ja maailma hetkeseisu tegime selgeks. Keset juttu tuli tal midagi meelde ja ta mängis ühe ilusa viisijupi, mida ta oli kuskilt plaadilt kuulnud, seal mängiti seda harfiga, temal oli mingi väike kitarriline. Mul on muidu muusika üledoos, aga seda ma nautisin, see jutustas mulle nii selgelt midagi, et mul ei saanud selle vastu midagi olla, see oli rohkem nagu rääkimine. Filmisin ka pärast, et lugu meelde jääks. Olen seda nüüd vahel oma kaamerast kuulanud, pisikese piniseva heliga. Mul nimelt ei ole USB juhet, millega kaamerat arvutiga ühendada, et siis arvuti kaudu pilte/videosid vaadata/jagada. Samamoodi ei olnud mul ka läpaka laadijat, aga selle sain ma täna postiga kätte, Micha saatis.

Ida-Johannaga joonistasime tema tulevast kodulehte, tema ei tahtnud mingeid tobedaid tabeleid täita, ütles et tema on waldorfkoolist ja tema tahab loominguliselt läheneda, ja tegelikult saigi väga hea asi kokku, ma oleks õnnelik, kui sellise saaks (võibolla sellepärast, et ma olen ka waldorfkoolist) Meil oli lõbus, kuigi alguses tundus see kõik talle väga raske, aga ma tuletasin talle ikka meelde, et tegelikult on see tore tegevus.

Ida-Johanna teeb parasjagu BERASega projekti, nad teevad näidise sellest, kui palju vajab üks inimene maad, et ta saaks ühe aasta söönuks. Seal on siis juurviljad-aedviljad ja isegi loomad, loomade söödumaa jne. Asi on selles, et kui me sööksime kvaliteettoitu, mitte tühja toitu, siis oleks maa vähem kurnatud ja rohkem inimesi saaks söönuks.

Maalapp (eespool):

Solvikis käisin ka, vaatasin oma eksklassi üle, nad ikka mäletasid mind, isegi nii hästi, et mõned rippusid pärast lõpuetendust ainult minu küljes, ütlesid, et ma pean tagasi tulema ja mis kõik veel, aga põhiline oli, et meil sai nalja, rääkisime juttu ja mul oli kaks tükki alati seljas/küljes, nii et mul oli pärast võhm väljas. Kaks eestlast olid parajasti Solviki kooli lõpetamas, neid oli ka tore näha, pärast oli nende auks uhke pidu Hagalundis, minu esimeses rootsikodus. Ühesõnaga kõik sai üle vaadatud, ainult tantsida ei saanud, mis oli muidugi veider.

Siin Eestis kulgen ma niisama ja sellest piisab, et kõik juba iseenesest juhtuks. Kui lennuki pealt maha tulin, kohtasin kohe ühte inimest, kes oli väga huvitatud Iris Johanssoni raamatu kirjastamisest, ta seisis just seal, kus saabujaid oodatakse. Ta küll ootas teisi inimesi koos ühe kolmanda inimesega, kes meid ka omavahel tutvustas. Või kuidagi nii. Buss 36 peal hakkasin bussijuhilt küsima, kas mu pilet ikka kehtib veel, kui selja tagant tuli K, kes mulle oma veel kehtiva pileti andis, ise läks ta maha. Täitsa tavaline Tallinna elu. Mul on hea meel vahelduseks Eestimaal olla.

Eile käisin viisin postkaarte Kohvicumi, seal oli ainult 1alles. Jaaku nägin, muidugi. Temalt sain kohe parimad kultuuriüritused kirja, sellised pool salajased asjad, nagu ikka. Helistage mulle, kui teada tahate. Filosofeerisime natuke feminismi ja kultuuri teemadel ja siis ma jätsin ta arvutit toksima, tal oli midagi käsil.

Kloostri Aida kõrval vaatasin Theatrumi plakatit pikalt ja hoolega, kuni üks Petersonidest tuli ja märkis, et see on vana plakat. Rääkisime asjad selgeks, ma ütlesin, et Jaak saatis mind siia vaatama, aga jõudsime järeldusele, et Eva teab kõige paremini. Mhmh. Ma märkisin, et vanad plakatid on ka toredad, sealt on niisama hea nimesid lugeda, ma kuupäevi vaatan kõige viimasena, kui üldse vaatan.

Nii on mu elu kulgenud. Näiteks just nüüd õhtul käisin ma jalutamas ja kujunes hoopis, et ma mängisin korvpalli, sest M oli Nõmme surnuaia juures kossuplatsil poistega ja kutsus mind ka tungivalt viite miinust mängima. Väga hea, et ta tungiv oli, muidu ma vaevalt oleks kaasa löönud. Jaa, inimesed igal pool, mulle meeldib!

Homme läheme sõidame Lõunasse.

June 13, 2012 Sweden

Magasin täna lõunani, aga selleasemel, et oma äramagatud keha arvutitooli lohistada, hakkasin hoopis võimlema, ja alati, kui ma võimlen, tuleb mul isu värske õhu järele, nii et läksin tegin ühe hea jooksuringi läbi parkide, mõnusas soojas ja väikses vihmasabinas. Muidu kipub ikka nii olema, et kui ma nii kaua magan, siis on juba päev rikutud sest mingi seletamatu süütunne on juba peal, et pool päeva raisatud ja enesetunne on selline uimane jne, aga võtan nüüd asja nagu see on – päev algas hiljem, aga ega sellepärast veel ülejäänut minema ei maksa visata, teen samu asju, aga lihtsalt hiljem. Ok? Lihtne ja selge nagu maamehe naer.

Kell pool kaks tegin putru ja lükkasin arvuti käima. Leidsin ühe blogi, kus kirjutajaks 22 aastane tüdruk, kes on oma lihtsuses kuidagi nii värskendav. Ta kolis suurest linnast maale elama ja nüüd on oma blogiga inspireerinud inimesi sinna samma külla kolima. http://jonnajinton.se On Rootsi keeles, aga pilte on päris palju. Nikerdab hõbedasi ehteid ja teeb maatoimetusi. Ta teeb endast pilte kasutades kaamera pulti ja just eile proovisin ma müsteeriumit lahendada, et kuidas autoportreed teha, isegi foorumites ringi lugedes ei leidnud ma vastust. Nüüd tean, vidina tellisin ka ära.

Ühe lingi ühendasin ma veel tema kaudu – tal oli ühe oma foto all Mike Oldfieldi lugu, ja mul tuli meelde, et mulle meeldis lapsena üks Oldfieldi album, mida me kodus enne magamajäämist kuulasime. Me elasime Pääskülas kõik ühes toas, ja see plaat mängis meie uhkes uues muusikakeskuses kuniks me magama jäime, vahel kuulasin ma selle lõpuni, vahel jäin enne magama. Mulle meeldib, et seal on erinevad teemad ja see, et lugude vahel pole vaikust, mul olid oma lemmikteemad, eriti meeldis mulle rahvalaululaadsed hääled, üks klaveri teema ja viimane muttide laul, millel oli võluvägi minu üle, aga mis oli liiiiga lühike, ma oleks seda tahtnud pikalt kuulata. Plaadiümbris oli ka elamus.

Ega muud polegi. Ões sajab vihma, st tuleb teha teed ja lugeda raamatut.

June 3, 2012 Home

Tomat, keegi nelgiline, basiislik ja rooma umbrohi, kõik minu sõbrad.

June 2, 2012 Berlin, Home

Siin ma nüüd siis istun, üksinda, M. läks Rootsi Irise kursusele, mina veel kusagile ei lähe. Õue võiks küll minna. Aga järgmisel nädalal algab kõik see suvematk – Rootsi (mu numpsud Solvikis lõpetavad II klassi), siis Eesti, siis Eestist sõidan üheks nädalaks jälle Rootsi (primaarmängu kursus), siis tagasi Eestisse, vahepeal koju Berliini, siis mine sa tea äkki veel Prantsusmaale (Gennetines) ja siis jälle Rootsi (IP, Merete-muti filmimine), kust ma tulen koju tagasi ja püsin ehk korraks (vist). Aga täna ma istun täitsa üksi. Ja mõtlen, mis inimesi ma kõik kohtan varsti Rootsis ja Eestis. Umpa-dümpa bänd mängib poola baaris laiska rokki, mina olen vähe kurblik. Sest ma olen ju üksi siin ja teised uluvad rokki. Kui ma oleks normaalne inimene, siis ma läheks ka baari, võtaks ühe õlle, nõksutaks pead muusika taktis ja oleks tsill. Aga ma olen mingi kuramuse antroposoof. Ma söön nüüd parem pitsajääke, see on ka suht normaalne.

May 31, 2012 Uncategorized

Iris Johansson / Teistmoodi lapsepõlv / Ühe naise jutustus autistina kasvamisest 

Üks nende tütardest, minu isa ema ehk minu vanaema, abiellus talupojaga, kellega koos nad üürisid majapidamise. Selles talus oli sarnane elu nagu vanaema vanemate kodus. Nad said seitse last ja samas hoolitsesid nad inimeste eest, kes nende koju sattusid. Üks psühhootiline mees ja ta õde, kes teda tulistas. Üks noor tüdruk, kes sai lapse; laps oli autist. Üks alkohoolik kes vajas abi, et püsida kaine. Üks erak, kes ei tahtnud töötada ja kes vajas abi igapäevaasjades. Ja mitmed veel. Nõnda kasvas talus välja uus kollektiiv.

Siis sündis minu isa. Ta oli hiline tulija. Tema kuus õde olid sündinud umbes aastase vahega ja vanaema arvas, et tema sünnitusaeg on läbi, aga siis, neli aastat hiljem tuli minu isa. Vanaemale oli see raske, sest tal oli talus palju töid teha, laps sündis juulis ja vanaema muretses, kuidas saagikoristusega saab. Siis suri tema ema ja ta sai aru, et isast, kes oli olnud terve elu ebakompetentne, saab heidik, kui ta üksi jääb, ja ta ei lasknud sellel juhtuda. Ta võttis isa enda juurde ja ütles: „Talutöödes ei ole sinust suurt abi, aga sa oled hea isa olnud, laste eest oskad sa ikka hoolitseda ja nüüd võid sa selle väikse värvu enda hoole alla võtta.“

Nii see ka läks. Isa hoolitsejaks sai tema vanaisa.

Vanaema isa oli eriliselt huvitatud lehmadest, nii sai tema ülesandeks lüpsmine. Iga kord, kui ta lauta lüpsma läks, võttis ta lapselapse kaasa, vahepeal viis ta lapse tuppa emale imetada.Ta murdis pead selle üle, miks lehmad ei taha piima anda. Muidugi andsid nad piima oma vasikatele, aga neil jäi nii palju üle ja inimesed vajasid piima, nii, et nad pidid lehmi sundima, et seda kätte saada. Tavaliselt pandi lehmadele söök ette või pandi lehmale spetsiaalsed rihmad, nii et lehm pidi kolmel jalal seisma, seoti saba nööriga lakke või tehti midagi muud, et lehma tähelepanu mujale juhtida, alles siis lasi lehm lüpsta. Sest lehmad ei saa korraga kahele asjale konsentreeruda.

Aga minu isa vanaisa tahtis, et lehm annaks piima vabatahtlikult, nagu kokkuleppeliselt. Ta vaatas lehma, rääkis temaga, silitas teda armastusega, tegi seda uuesti ja veel ja veel, kuni lehm oli rahul ja kerge lüpsta. Nii tegi ta iga lehmaga. See võttis küll kaua aega, aga ta arvas, et tal on aega lõpmatuseni, nii ta siis oli hea meelega lehmade atmosfääris. Sest ta ei mõistnud inimesi ja arvas enamasti, et nad on rumalad ja parem veedab ta aega lehmadega.

Niiviisi oli Isa vanaisaga ja lehmadega laudas ning oli osa sellest protsessist. Isa elas seda läbi ja sai aru sõnatust kommunikatsioonist, sai aru, et täitsaim asi siin elus on olla teistega, olla kontaktis, olla suhtluses ja suhtes.

Kui nad vanaisaga parasjagu lehmadega ei tegelenud,  siis kadusid nad oja äärde ja mängisid seal kalade ja mutukatega või olid metsas ja kuulasid linnulaulu. Vanaisa teadis palju looduse saladustest ja ta jagas neid Isaga. Vanaisal oli eriline usk enesesse, enda võimesse olla rahul ja et ta läbi selle saab astuda kommunikatsiooni kõigi ja kõigega. Ainult inimestega ei osanud vanaisa toime tulla. Neil oli, nagu ta ütles, „nii palju välist“ enda ümber. Ta mõtles sellega, et nad tegelesid sellise jamaga nagu mis on õige ja vale, kuidas olla korralik ja jumalakartlik, rääkisid patustamisest ja andestamisest, kuidas palvetada ja paluda jumalalt halastust ja andestust. Vanaisa silmis olid hoopis teised asjad olulised. Kui inimene on rõõmus oma kehas, rõõmus seesmiselt, siis ei ole ta kellegi vastu õel. See oli tema püüdlus – olla rõõmus oma kehas. Seda selgitas ta Isale läbi kõigi loodusnähtuste, kuidas elus rõõmus olla ja kuidas elu saab läbi selle mõtte; et maailm on sest et maailm on, et kõik on, et maailm on ilus ja et siin on rohkem avastada, kui me terve elu jooksul ära jõuame avastada.

Sellises vaimus kasvas Isa üles kuni kaheteist aastaseni, siis vanaisa suri.

Iris Johansson / En annorlunda barndom / En kvinnas berättelse om sin autistika uppväxt / © Iris Johansson 2007

May 29, 2012 Iris Johansson

Siin on esimene lõik Irise raamatust, ma ei tea, kui palju neid lõike veel tuleb, aga esimese märgistasin numbriga 1. Tõlgin tunde järgi ja jätan osad, millest ma aru ei saa välja, võib ka ette tulla, et olen midagi valesti tõlkinud.

Iris Johansson / Teistmoodi lapsepõlv / Ühe naise jutustus autistina kasvamisest 

Ühes üüritalus keset Lõuna-Rootsit elas üks perekond. Vanaisa, vanaema, ema, isa, kaks venda, kolm onu – need olid põhilised inimesed ümber tüdruku. Oli veel Emma, üks ema kauge sugulane. Seal oli ka Urban, üks mees, kellele oli lastehalvatus, aga kes tahtis väga kingsepp olla ning keda selles töös ka aidati. Igal suvel oli seal seitse või kaheksa suvelast linnast, nad olid vaesed, tihti ei saanud üksikvanemad end töölt vabaks võtta, et lastega koos olla. Vahel olid seal noored, kes olid asotsiaalsed või kriminaalid ning kes oleks pidanud erikoolis olema, aga selle asemel võisid nad talus olla. Samuti tulid sinna vahel mõned noored neiud, kes olid oma lapsega „sobimatud“ ja olid kodust välja visatud. Vahel oli mõni sõltlane või arengupeetusega, mõni, kes oli psühhootiline, mõni, kes oli mingil viisil mittekommunikatiivne. Hirm oli tavaline osa miljööst.

Minu isa vanaema vanemad olid talunikud ja neil oli suur majapidamine. Nad pingutasid kõvasti ja rügasid tööd teha. Isa vanaemal oli seitse õde, kes kõik abiellusid ja said oma osa. Vanaema ise aga ei tahtnud ühegi rumala talupojaga abielluda ja palus oma isa sellest kohustusest vabastada, et ta selle asemel saaks kodus olla ja hoolitseda vanemate eest, kui need ükskord vanaks jäävad. Tema isal oli sellest kahju, sest tütar oli ilus ja tark, samuti väga osav töötaja, kellest saaks suurepärane taluperenaine, aga tütar ei tahtnud mehe hoolealune olla – naisena ei olnud ta ju autoriteet – ja kui ka keegi tema üle otsustab, siis olgu selleks parem tema isa.
Isa oli jõuetu oma ilusa tütre ees ja ütles talle „jah“, nõnda pääses tütar abiellumisest.
Talle tuli küll palju kosilasi, aga kõik said korvi ja keegi ei saanud aru, miks.
Ühel päeval saabusid neile abitöölised, kes pidid peete hakkima. Nende seas oli ka üks hulkur, üks unistaja, kes lihtsalt seisis ja hakile toetus, suurt midagi tegemata.
Tütar oli tema töödejuhataja ja nägi, et mees on selleks tööks kõlbmatu. Too ei osanud vahet teha söögitaimedel ja umbrohul. Ta näitas küll mehele, kuidas seda tööd teha ja imestas edamisi, mis see on, millega mehe meel nii hõivatud on. Mees jutustas talle oma mõtetest ja ideedest, mis tal olid ja naine oli sellest mehest võlutud. Ta töötas mehega kõrvuti, ja peagi oli nii, et mees oli tema kõrval ja rääkis juttu, samal ajal, kui naine töötas.
Ühel õhtul pärast päevatööd läks ta oma isa juurde ja palus luba, et selle abitöölisega abielluda. Isa oli jahmunud. Selle oskamatu, selle hulkuriga, kes millastki aru ei saanud, sellega tahtis tema kena ja arukas tütar abielluda. Tal oli seda väga raske mõista, aga samal ajal ei julgenud ta tütart keelata, kuigi teadis, et sellest tuleb skandaal.
Pärast rasket arupidamist enda ja oma naisega ütles ta „jah“ ja paar sai loa abielluda. Sellest tuli skandaal ja palju kuulujutte. Nad said kaheksa last, nad hoolitsesid vanemate eest ja lisaks sellele leidis mees vahel külateelt mõne õnnetu inimese, kelle ta koju tõi, ja kellele naine lauas lisakoha kattis.
Nii sai alguse kollektiiv, kus mina üles kasvasin.

Iris Johansson / En annorlunda barndom / En kvinnas berättelse om sin autistika uppväxt / © Iris Johansson 2007

May 22, 2012 Iris Johansson

Soojalaine jälle peal, igasugu külmaheitlused jäägu minevikku. Olen täna hiline, hommikusöögiks sõin lõunasöögi ja nüüd, kell kaks, hakkan päevast aimu saama.

Eile olin Berliini intuitiivpedagoogika kursusel, väga värskendav oli inimeste keskel olla, olin eelmisel päeval ainult üksi kodus olnud ja väga tõsise näoga aina wordpressinud, ma ei läinud kordagi välja, isegi akent ei tahtnud lahti teha. Ma olin kõigega päris rahulolematu, eriti iseendaga. Päev enne seda päeva käisid meil Marcel ja Iris söömas, nad tulid just boat sightseeing´ult nagu õiged turistid ja meil oli uhke lõuna hea toiduga. Ma olin millegipärast nii ärevuses, et mul oli nägu tulipunane, tegin neile süüa ja pabistasin ja mõtlesin, mis katastroofid kõik tulemas on. Aga kõik läks hästi. Ma ei teadnud, et Irisega on nii vaba olla, ta ei räägigi koguaeg sügavatel teemadel ja oskab väga hästi tavalistest asjadest rääkida. Iris on lahe. Kui ta meile jõudis, siis läks kohe magamistuppa ja istus korteri kõige mugavamasse tugitooli. Tal on hea nina mõnusate kohtade peale.

Eile siis läksin inimeste sekka, salvestasin Irise loengut ja tekitasin sellega väheke probleeme, siis rääkisin niisama inimestega, keda tundsin ja natuke ka nendega, keda ei tundud, maalisin, käisin ringi. Õhtul läksime Micha, Irise, tema tõlgi ta tõlgi tüdrukuga väga kenasse prantsuse veinibaari ja tegime seal primaarvestlusi, ilma veinita, kuniks baar suleti. See vestlus oli eriti rikastav ja vabastav ja rõõmustav, et täna olen 58% rahulolevam inimene. Ajee!

 

May 19, 2012 Berlin

Aeg hakkas järsku eriti kiirelt minema, pärast kõike seda pikka primaarmõtisklust ja puhastust võtsin jälle kujundustöö ette, peadpidi css-i ja wordpressi, vahepeal sundisin end ikka õue ka minema, et ma liiga arvuti nägu ei läheks. Varem sain nagu rahulikult jalutada, nüüd siblasin ma ruttu oma jalutusringi ära, et saaks juba edasi wordpressida.

Nii ma olen siin nädalakese tegutsenud, olen oma järjekordse lehe valmis saanud, tegelikult küll ühe osa sellest lehest (portfolio) ja seoses sellega olen natuke maha rahunenud. Saan jälle normaalselt jalutada. Ühel päeval oli arvuti mulle sellega abiks, et ei töötanud, hakkas mingeid erroreid näitama sisselülitamisel, lõpuks ei ühendanud klaviatuuri ja ma olin solvunud. Ütlesin talle, et seda oligi sust oodata, järgmiseks ostan mäki! Aga abi oli sellest sesmõttes, et oli laupäev ja oligi vaja muid asju teha, mitte just väga VAJA, aga oli HEA teha muid asju, näiteks pahteldada seinaauke rahulikult, koristada, pesta pesu, kuulata järjekordset Jaagu “Fantaasiat”. Michael tuli õhtul koju ja ühendas klaviatuuri teise USB auku ja oligi kõik korras jälle. Njah. Nüüd lähen kõnnin linnas ringi, sest veri ei liigu ja käed on külmad ja nii pole hea töötada.

Pildid sellest, kuidas Michael mulle arvutit õpetab:

May 14, 2012 Uncategorized

May 8, 2012 Berlin

Paastuga olen ühelepoole saanud, elurütmi on lisandunud aeglane enese liigutamine ehk võimlemine, mida ma suudan esimest korda elus rahulikult nautida, olen ju ennegi pool-jooga-võimlemist teinud, aga kuidagi kiirustades ja liiga kramplikult punnitades, soovides nagu, et kõik oleks juba tehtud ja korras. Nüüd venitan ma end natuke siit ja siis natuke sealt, liigutan nii ja naa ja tunnen, kuidas lihased ja soolikad rõõmustavad, pole mulgi muud rõõmuks vaja kui üks soolika rõõm. Nüüd kuulan Johansoni J. Fantaasia järelsaadet ja loon sidet.
Koos selle paastuga tuli välja ka teema, et kas ma peaks midagi tegema selleks, et keegi olla. Vastus oleks, et jah, kui ma KEEGI olla tahan, siis ma peaks kindlasti MIDAGI tegema. Aga selleks, et olla väärtuslik Inimene, ei pea ma mitte midagi tegema. Kujutad ette? Ma olengi juba väärtuslik, ükskõik, kui palju ma teen või kui vähe või kui valesti või hästi, ei muuda see minu väärtust inimesena. Hmm. Ma olen terve elu teinud selleks, et olla keegi, et olla hea, et saada tähelepanu, et selle kaudu olla õnnelik, aga ühel hetkel sai kõrini ja mõtlesin, et ma ei viitsi joosta, ma ei taha keegi olla, ma ei taha suuri asju teha, tahan lihtsalt vaikselt olla. Imelik. Nüüd olen ma pool aastat saanud magada ja lihtsalt olla ja oodata, et tuleks mu enese tahe, soov. Sest see on nii ära trikitatud, et ma ei saa üldse aru, millal ta on ja millal mitte. Mulle ei mahu pähe, et ma ei PEA mitte midagi tegema. Koguaeg olen ma ennast sundinud mingis hirmsas ärevuses, et muidu juhtub kohe midagi halba. Nüüd olen ma tegelenud sellega, et olen seda halba ette proovinud kujutada. Mis siis saab, kui ma mitte midagi ei tee ja kõik kaotan? Heaküll, olen siis tänaval ja seisan seal ja mõtlen, et mis saab. Saab see, et lähen esimese sõbra juurde ka küsin, et kas süüa saab. Ja siis kui kõht täis, hakkan edasi mõtlema. Muud ei olegi. Mis tunne see on, kui ASJU enam ei ole? Midagi eluohtlikku selles küll ei ole. Süüa ma saaks, ma oskaks endale ööbimiskoha orgunnida, ma oskaks inimestega suhelda. Veekraanid on isegi tänaval olemas, vee peal elamisest ma nüüd juba natuke tean. Et siis kõik on ok. See olekski see kõige õdsem asi, mis võib juhtuda? Või see, et satun millegipärast vanglasse? Jestas, seal oleks mul ka palju teha, tore see ei oleks, aga ellu ma jääks.

Nii olen ma sobranud nendes primaarmõtetes, sisendanud endale, et tulevik ei ole hirmus asi, olen kujutanud ikka ja jälle ette seda, mis juhtub, kui ma kõik kaotan, kujutanud ette, mis saab, kui raha otsa saab. Hetkel on mul hunnik juurvilju ahjus küpsemas ja kõik on head lõhna täis. Asi on rahulolus. Kas ma suudan rahul olla juurviljaga, või tahan ma midagi veel? Kas ma suudan tänaval elades rahul olla olukorraga, või hakkan ma süüdistama, vihkama, kartma… Kui ma olen rahul, siis töötab pea paremini ja ma suudan midagi välja mõelda, et edasi minna, ma näen selgelt, kui ma süüdistan, vihkan, kardan, on mu selge pilt segatud ja kõik hakkab painama. Mis saab, kui me ei pea midagi tegema? Eks me vist tükk aega ei tahaks midagi teha, sest oleme raha pärast, teiste pärast pidanud nii palju tegema, et vastumeelsuse sein on vahele kasvanud, aga kui see sein maha toksida, siis ma arvan, et me oleme loomult tegutsejad ja niisama passida ei taha. Lapsed ei saa ju üldse paigal olla, nad tahavad koguaeg teha, see tahe pressitakse lihtsalt ühel hetkeks sundluseks, aga see on juba pikem lugu.

J. teeb Dylanist saadet, tundub nii. Laseb enamasti sealt plaatidelt, mis ta mult on saanud. Hea kogumik, peab ütlema.

May 7, 2012 Uncategorized

May 3, 2012 Estonia

Hommikusöök. Päike mõnusalt silmas, uus päev alaku!

April 30, 2012 Berlin, Food

Pärast viimase sissekande pikka mula läks mul isu ära ja jätkasin paastumist, lisaks hakkasin internetis ringi vaatama ja sain aru, et ma tahan oma paastu vähe lihtsamaks teha – paljale veele lisaks võtsin nüüd hommikusöögiks klaasi sooja veega segatud mahla (lurbin lusikaga), lõunaks “söön” puljongit (soolata, muidugi) ja õhtul jälle üks klaas mahla (ploomi). Võtsin ka jupi kuivatatud leiba ja lutsisin seda puljongiga koos – maitseelamus missugune, aga tunnen, et see ei ole hea variant, nii et jätan selle välja. Võite arvata, et puljong ja mahl pärast nii pikki veepäevi on nagu parim söök üldse. Micha sööb siin juba täies hoos, pastat ja lõheleiba, mida iganes. Lõunatame koos, mina õnnelikult oma puljongit, tema oma sööke.

 

Paastuma hakkasin ma sellepärast, et sattusin lugema kirjeldust meie soolestikust  ja sellest, kuidas sinna mürke-värke koguneb, tundsin kohe, et ega mul seal kõik korras pole ja alustasin kohe, see oli lihtsalt elementaarne.  L. Viilma kirjutas kenasti soolestiku kohta näite, et kui solgitoru käib kiirelt läbi, on see puhas, kui käib aeglaselt, siis kogub mustust. Ja meie sooled koguvad kuni 2 kg seda saasta. No vabandust, ma ei taha liiga jälgiks minna, aga ikka lähen vat. Näiteks mõni inimene hakkab paastumise ajal lõhnama medikamentide järgi, see on märk, et need hakkavad kehast eralduma. Sõber just kirjutas sellisest juhtumist, et üks paastus 2 nädalat ja siis hakkas selle medikamendi lõhna pärast imelik ja lõpetas igaksjuhuks ära. Mis on ka õige, hirmuga ei maksa jamada.

Nii ma siin elan. Käin ikka jalutamas, ilmad on väga soojad, praegu siin rõdul näitab 28 plussi, nii et iseenesest kui ma parki telgi paneks ja sisse roniks, siis olekski saun. Rõdu uks on lahti ja toast tuleb külma. Nii ongi.

April 29, 2012 Berlin, Food, Home

 


April 27, 2012 Berlin

Teen 7. päeva paastu ja tunnen, et aitab küll. Hakkab liiga piinamisele sarnanema, alguses sellist tunnet ei olnud, alguses olin ma endaga rahul  – käisin tegin pikki jalutuskäike, võimlesin, arutasin Michaga oma eluprobleeme lahti. Aga siis tuli isu! Nälga ikka pole, aga see ISU. Ma tarkpea sattusin kuidagi kokandusblogisse, kust ma hakkasin siis retsepte valima (täitsa loll), ise vaatsin neid hõrgutavaid pilte ja ei suutnud ära imestada, kui palju häid toite olemas on. Sinna blogisse sattumine ei olnud üldse mõttekas. Ma saan aru, miks paastu tegemiseks on hea laagrisse või kuhugile kõrbesse minna, seal ei ole mingit informatsiooni söögist, ei ole  toidulõhna, mida ma siin tänavatel kõndides tunnen. M. õnneks ühines ka minu paastuga, nii et kodustest toidulõhnadest pääsesin, mis on suur asi, sest kodune toit on meil lihtsalt  kõige-kõige parem. Meil on superhea spelta maheleib, kuhu peale läheb superhea… tundub, et ma hakkan ennast jälle piinama siin.

Huvitav on tegelikult see, et see saadanasigidik ISU, see tuleb imelikul kombel söökide järele, mis ei ole üldse mulle kasulikud: majonees, croissant, CROISSANT, kebab, friikartulid jne, ühesõnaga täiesti tühi toit. Ühel hetkel ma mängisin seda saadanasigitikust Isu Michale, et demonstreerida, kuidas need deemonid minu ümber tiirlevad, läksin talle nii lähedale, et meil oli üks sentimeeter ninade vahel ja siis ma rääkisin talle õhinal, meelitavalt, fanaatiliselt, et “haaaaa, siin ma olen: friikartul majoneesiga, haaa, kas sa oled mind unustanud, kas sa proovid mind ignoreerida, ehehee heaküll, proooovi sa, aga kuidas oleks küüslauguleivaga, soolavõiga suussulav sai ja mahlane hamburger, mah la ne mait sev SUPER hea hamburger, haaa…” aga ma kaugemale ei jõudnudki, M., kes ka paastus, ütles, et sai juba aru küll.

Ma tegelikult olen mõeldnud siin toidu üle, selle üle, et kui oluline on, et sa tead, kes on toidu kasvatanud, kes on selle valmistanud. Olen teinud valiku süüa mahetoitu, õnneks ei pidanud ma M.ga vaidlema selle üle, see oli tema elustiilis juba sees. Sest nii kerge on öelda, et mahetoit on lihtsalt üks nali ja pettus, kust sa tead täpselt, kust see toit tuleb, kust sa tead, et see ikka päris mahe on jne. Ei teagi, usaldan. Usaldan oma maitset ja ma pean ütlema, et olen paari aastase treenimise käigus saanud selgeks, mis on solksöök ja mis on väärtsöök. Vahel on ka mahetoit solksöök. Solksöök on natuke karm nimi, aga ise ta tuli. Kui toit ei ole mahe, ei tähenda, et sellest midagi mulle kõlbulikku ei saa teha, saab ikka, inimesed teevad selle heaks läbi kokkamise. See solksöök kehtib pigem linna söögikohtadele, sest seal lisaks sellele, et tooraine tuleb ei-tea-kust, on vaja raha teenida, on vaja teenindada, on vaja saada võimalikult palju inimesi – ühesõnaga masstoodang, vorpimine, toidu loopimine siia-sinna. Sealne toit võib isegi hästi maitseda, aga pärast on kuidagi tühi tunne ja kõht on pahur.

Ohh, ja homme alustan ma kaerajoogiga, teen ühe pehme smuuti. Lõunaks söön M. müslit, mida ta hommikuti sööb. Tal on siin mitmevilja terad, mida ta jahvatab peenemaks ja siis paneb ööseks vette seisma, hommikul riivib sinna sisse õuna, lisab ema aiast saadud kreeka pähkleid ja koort ja ongi valmis. Mulle see plöks väga ei meeldi, aga ma arvan, et kui ma sinna veel mõned oma lisandid juurde panen, siis hakkab meeldima. Nii palju siis toidust ja paastumisest.

April 26, 2012 Uncategorized

Käisin Saksamaal tuuritamas. Võtsime siit Berliinist ühe haisva punkari peale, kes oli tegelikult täitsa armas, ta oli küll väga väsinud ja magas sirakil, sesmõttes oli hea, et see teine inimene, kes oli end sõidule registreerinud, ei tulnud. Siin on see http://www.mitfahrgelegenheit.de/ väga populaarne, rongisõit on lihtsalt üle mõistuse kallis, buss on jällegi aeglane, nii et mitfareniga saab autole ja saab inimestega tutvuda, autoomanik jällegi saab osa bensiinirahast tagasi. Nii me siit teele läksime, 7 tunniga olime M. ema juures Schwartzwaldis, seal tegime kiirelt meile riiulid ja ülejäänud aja käisime nunnut (Gangenbach) ümbruskonda vaatamas ja olime niisama.  Mägede vahel oli värske õhk ja kondikülm.

 

Järgmine peatus oli Waldkirch, kus toimus Saksa intuitiivpedagoogika seminar. Evelin oli ka seal ja organiseeris kõik ära, tegi näiteks  uue rahvusvahelise naiste kunstigrupi (sellel on mingi ägedam ingliskeelne nimi), intervjueeris niisama ja ajas ühise veebinduse asja, IP-d on ju varsti igal maal, Eestis ka (sept)! Ma käisin vahepeal vaatasin, mis nad kõik teevad, ülejäänud aja ronisin mägedes, käisin külavahel, kirjutasin, mõtisklesin. Kevad oli täies hoos, maasikad õitsesid tee servas, sireleid nägin õitsema minemas, nõges ajas suud vett jooksma, nagu Evelin kommenteeris. Eveliniga käisime me Freiburgis, kus me enamasti istusime kohvikus ja jaurasime, aga  luusisime ka näiteks kuulsas ülikoolis ringi, mis oli nii suur ja tõsine, et ma tundsin, et selles elus ei ole mul lootustki targaks saada. Sõime kirikuplatsil pratwursti ja olime peaaegu nagu sakslased.

Minu toa aknast oli selline vaade ühel hommikul:

 

Njaa. Edasi läksime me Shveitsi sest ma tahtsin Goetheanumisse minna. Mulle meeldis seal üks kõrvalmaja, kus Steiner hiljem elas. Ja raamatukogu. Ja pildid esimesest Goetheanumist. Uus Goetheanum on eest ilusalt massiivne ja tagant on nagu eriti kole blokkmaja. Võtsime kohvikus 10 euroga kaks kohvi ja vaatasime inimesi. Tundsin ennast natuke nagu Ytterjärna kultuurimajas, mis on minu väikseks pettumuseks Goetheanumist maha viksitud, õnneks küll mitte nii koledalt, rootslastel on ilumeel hoopis teist laadi, hubasemat laadi. Sain seal aru, et mul on antroposoofilisest kunstistiilist üledoos, nii et mul hakkab natuke paha, kui ma selliseid pilte näen. Ma saan aru, et need on väga tunnetuslikud, aga need on samas ka täiesti iseloomutud. Ükskord, kui ma targemaks saan, siis ma argumenteerin pikemalt.

 

Sealt ülevalt mäe otsast tulime me allapoole ja külastasime ühte kunstnikumeest, kelle oli närtsinud nartsiss kõrva taga. Mulle jäi meelde jutt sellest, kuidas puutöö õpetaja leivaaluse meisterdamise ajal rääkis, et õpilane peab ette kujutama, kuidas see leib seal liua peal lõpuks on, aga kui ilus hinge ja armastusega tehtud töö valmis sai, siis pandi see lihtsalt keldrisse riiulile seisma, nagu kõik teised tööd, nii et see kunagi ühtegi leiba ei näegi. Neil ei olnud lubatud oma töödest pilti teha, rääkimata  töö endale jätmisest. See on võimu koht seal, seda võib igaüks tunda, kui ta just pilvedes ei hõlju. Kunstimehe tuba oli selline:

 

Pärast seda kunstnikku läksime edasi tema eksnaise juurde, kes on ka kunstnik ja eurütmist. Nad elasid varem Berliinis ja müüsid kirbuturul asju, tegelesid vanakraamiga, korterite legaalse tühjendamisega. Elasid kuidagi ära ühesõnaga. Ükskord nad leidsid suure rahasumma (5000 eur) voodi seest, aga nad ei osanud sellega midagi peale hakata, nii et andsid selle ühele sõbrale. Kujuta ette, kui pingutad, et kuidagi ära elada ja siis saad järsku palju raha, see lööb ju elurütmi sassi ja võtab pingutamise mõtte ära. Tegelikult ma ei tea, mis põhjus oli. Nüüd me olime seal korteris, mis oli remontimisel, wc-l ust ei olnud, wc poti kõrval pesumasinal oli pliit, ta veel ütles, et äkki ta ei tahagi kööki omale, saab siin hakkama küll, aga siis ta ikka mõtles, et ta tahaks kooki küpsetada. Vetsus ei saa kooki küpsetada. Ju. Tal oli koer, kes oli nii vaesekese väljanägemisega ja kellel oli parajasti köha. Sellepärast vist ta nägigi vaeseke välja. Rääkisime juttu, sõime võileiba. Hommikul hakkasime kodupoole sõitma. Aknast paistis torn.

April 16, 2012 Travel

April 3, 2012 Berlin

Lappasin täna oma väikse TEA taskusõnastiku läbi, et leida saksakeelseid sõnu, mis oleks eesti keeles äratuntavad. Kui teil veel mõnda pakkuda on, olge lahked jagama.

AFFE/AHV, ALLEE, APPARAT/APARAAT, APPLAUS/APLAUS, ARGUMENT, ARMEE, ARZT/ARST, AUTO, AUTOATLAS, AUTOR, AUTOSTOPP, BANKROTT/PANKROT, BECHER/PEEKER, BENZIN/BENSIIN, BIRNE/PIRN, BILD/PILT, BLUSE/PLUUS, BRILLE/PRILLID, DAMM/TAMM, DOSE/TOOS, ECHT/EHTNE, HAI, HANTEL, HECKE/HEKK, IDEE, KABINETT, KACHEL/KAHHEL, KAI, KAJÜTE/KAJUT, KALENDER, KAMIN, KAMM, KANAL, KANALISATSION/KANALISATSIOON, KANISTER, KANNE/KANN, KAPSEL, KAPUZE/KAPUUTS, KARNEVAL, KARDINAL, KARNEVALSKOSTÜM/KARNEVALIKOSTÜÜM, KASSE/KASSA, OMLETT, PAAR, PAPPE/PAPP, PASSKONTROLLE/PASSIKONTROLL, PEDAL/PEDAAL, PFAND/PANT, PFANNE/PANN, POLSTER, POSTKARTE/POSTKAART, PROBE/PROOV, PROGRAMM, PUDER/PUUDER, PULVER/PULBER, PUMPE/PUMP, RAMMEN/RAMMIMA, RAUM/RUUM, REGEL/REEGEL, REGION/REGIOON, REISE/REIS, REISEPASS/REISIPASS, RUBRIK/RUBRIIK, SAAL, SARG, SCHAL/SALL, SCHINKEN/SINK, SKELETT, SPEGEL/PEEGEL, SPIRTUS/PIIRITUS, SPRITZEN/PRITSIMA, STALL/TALL, STÜCK/TÜKK, STUMM/TUMM, STUNDE/TUND, STURM/TORM, SÜLTZE/SÜLT, SUPPE/SUPP, TAKT, TARIF/TARIIF, TEE, TINTE/TINT, TREPPE/TREPP, TRUMPF/TRUMP, VERANDA, WURST/VORST, ZANGE/TANGID, ZEIGER/SEIER, ZELT/TELK, ZETTEL/SEDEL, KOMPOTT, KOMPROMISS, KONDITOR/KONDIITOR, KONFLIKT, KONGRESS, KORB/KORV, KORREKT/KORREKTNE, KORRIDOR/KORIDOR, KRAM/KRAAM, KRAMPF/KRAMP, KRAN/KRAANA, KRATZEN/KRATSIMA, KREM/KREEM, KUPPEL, LÄRM, LOCKE/LOKK, LOS/LOOS, MANÖVER/MANÖÖVER, MANTEL, MAST, MATTE/MATT, MEER/MERI, MEISTER, METALL, MÖBEL/MÖÖBEL, MODELL, MÜSLI, KASTEN/KAST, KELLER/KELDER, KETTE/KETT, KIOSK, KINO, KITTEL, KLAMMER/KLAMBER, KLAVIER/KLAVER, KLEID/KLEIT, KLIENT, KLOSTER/KLOOSTER, KOFFER/KOHVER, KOMMENTAR/KOMMENTAAR, KOMPASS, KOMPLETT/KOMPLEKTNE, KOMPLIMENT

April 1, 2012 Uncategorized

Õues on nii jahe, et kolisin oma taimed tuppa, aga juba võttis külm öösel salaja mu kastanipuu ühe lehe ära. Sellel kastanipuul on kokku kolm lehte, nii et ühe lehe kaotus on suur kaotus. See puu on Ida-Johannalt saadud, ma kolisin temaga Rootsist Berliini nii, et ta oli terve meie 17 tunnise pungil-täis-auto-reisi  minu jalutsis purgi sees. Ta siis ei ajanud veel juuri ja tal oli kaks lehte. Aga ühel hetkel ta langetas need kaks lehte ja ma arvasin, et ta on surnud. Jätsin varre rõdule purgi sisse, vihm andis talle vett ja ühel hetkel märkasin, et ta ajab uut lehte. Ta oli elus! Kaloppisin Michaeli juurde ja näitasin, et KASTAN AJAB LEHTE! Uskumatu! Ma olin temaga ju nii pikalt koos rännanud, ma hoidsin temast põhimõtteliselt 17 tundi kinni, et ta ümber ei kukuks, ma olin nii palju vaeva näinud tema pärast. Ta ei saanud lihtsalt ära surra. Elu muidugi ei käi nii, ikka surrakse, ükskõik, kui kõvasti sa ka kinni ei hoia. Aga mu kastan jäi ellu. Ühel hetkel ajas ta juuri, pistsin ta mulda, ja siis oli tal juba kaks suurt lehte ja nüüd kevadel ajas kolmanda, mille külm ära võttis. Peaaegu. Pool sellest lehest on alles. Ma pean ütlema, et need taimed, mille ma ehituspoest tõin, et kodu vähe rohelisem oleks, ei tekita minus üldse nii palju emotsioone, ma ei saa päriselt aru, KES nad on. Aga noh, et mitte hullumeelsena näida, ma jätan selle teema ja lähen sujuvalt üle sellele, et teate, mult võeti tööpakkumine tagasi.

Imelikul kombel ei teinud see mind kuidagi vaesemaks, vist sellepärast, et ma ei teadnud, kellele ma seda lehte päriselt tegema hakkan. Kui ma varem oleks masendunult tõdenud, et näed, olen küll elule avatud, aga ikka ei anta midagi, siis nüüd seda ei juhtnud sest mul ei ole kahtlust selles osas, mida ma teha tahan. See on TÄIESTI uus tunne minu elus. Ma sain hoopis suts uut indu, et sukelduda sügavamale CSS maailma ja mõelda veel läbi, mis on see töö, mida ma teha tahan täpsemalt, kuidas see kõik välja võiks näha. Ideaalis oleks see umbes nii, et inimene tuleb ja ütleb, et tal on kodulehte vaja ja mina mitte ei saada kohe pakkumist, vaid kohtun kõigepealt selle inimesega, ma tahan aru saada täpselt, mida ta teeb ja kuidas ON, ideaalis võiks see olla selline inimene, kes teeb asju, mis mind innustavad. Ja siis ma vastavalt vajadusele pildistaks ja hakkaks siis nende piltide abil lehte ehitama. Pildistamine oleks oluline osa, läbi selle saaks ma paremini tellija maailma sisse. Ja mulle meeldib see, kuidas inimesed elavad, kus nad elavad ja eriti meeldib, kui nad teevad ausat asja. Ideaalis oleks iga lehekülg selle inimese KODUlehekülg, see oleks midagi, mis oleks tõesti nagu virtuaalne tema. Ma ei oska seda päriselt kirjeldada, aga mul on tunne. Mu oskused ei ole veel nii head, aga seda huvitavam on end üles ehitada. Ja ma ei arva, et see, et me nii palju arvutit kasutame on halb. Ma olen välja kasvanud oma vanaajaihalusest, kui mul oli ettekujutus, et ma elan väikses majas metsa sees ja koon sokke ja lüpsan lehma, see oli minu unistus. See on ka äge, aga mul on tunne, et nüüd on aeg rohem sotsiaalne olla, teha suuremaid samme. Aga KÕIGE tähtsamaks pean ma ikkagi seda, kui inimene iseendaga ja lähisuhetega tööd teeb.

Meil tuli siin tõega kohtumisest juttu. Vist umbes nii, et

Mina hommikusele kohvile mõeldes: ära joo kõike piima ära. võinoh, joo, muidugi, kui sa tahad.

Tema: vaatab mind.

Mina entusiastlikult: ja pood on täna kella seitsmeni lahti, eksole!? meil on pikalt aega, et piima osta.

Tema: jaa, aga neil ei ole kella seitsmeni piima, ma arvan

Mina kössi vajudes(naljaga): ähh, miks sa pead selliseid raskeid asju mulle rääkima?

Tema: ja üleüldse, kuidas on sinu suhe Tõega?

Olen varemgi tähele pannud, et tõele otsa vaatamine ei ole minu kõige tugevam külg.  M. rääkis sellepeale, kuidas Steiner oli ühe mehe matustel surnu kohta öelnud: jaa, tema oli valmis tõega kohtuma, nii mõnedki korrad, kus inimesed järsku oma suunda muutsid, jäi tema paigale.

March 31, 2012 Berlin, Home

1 10 11 12 13