December 27, 2012 Berlin

Seda suurt lumesadu vaadates on küll raske ette kujutada, et homme on +11 kraadi. Alguses oli meil plaan homme jõuluturule minna, aga ilmateadet vaadates otsustasime varem ära  käia, noh et oleks lumine ja ilus nagu ammeerika filmis. Peatänavad olid rahvast täis, kõrvaltänavad täiesti tühjad, tuul oli päris kibe ja lumi kukkus pähe. Esimene jõuluturg oli selline, kuhu pidi kõigepealt ühe-eurose pileti ostma, see oli siis pilet, millega sai loa turul kõike osta. Kasutasime oma luba ja ostsime suhkruga röstitud pähklisegu, seda, mis hammaste külge hästi kinni jääb. See oleks pidand soe olema, aga oli külm. Pingutasime, mis me pingutasime, aga midagi muud me ei ostnud. Läksime Alexanderplatzi turule, seal oli toredam sest inimesed olid elusamad ja ostuluba ei pidanud ostma. Karusselid ja värgid, magusad ja soolased pakkumised, me näljased ei olnud, seega võtsime prooviks lihtsalt ühe sellise lumepalli nimelise küpsisekäkerdise, millel pidi karamellitäidis sees olema ja mis oli pealt glasuuritud. Võtsin ühe ampsu ja mõtlesin, et mis SEE  nüüd siis on. Meelde tuli sõna transrasvad ja silme ette  Evelin Ilves. Michael maitses ja hakkas surema. Viskasin lumepalli prügikasti. Toibusime ja siis kõndisime veel ringiratast, väiksed lapsed nutsid, mõned proovisid põgeneda aga kukkusid ja vanemad said nad kätte, teised istusid lõbusõidurongil, transrasvadest transsis. Täiskasvanud jõid hõõgveini ja sõid bratwursti. Peale lumepalli ostsime me ühe jõulukaunistuse, sellise ilusate lambikestega, riputatav.

Nüüdseks on peaaegu kõik ilusti koristatud, kuuseoksad on sätitud ja kingid on Michale pakitud, sesmõttes on ikka täitsa JÕUL. M. oli just ametis vetsu küürimisega, talle meedlib seal askeldada, aga ta nüüd teatas, et jättis puhastusvahendi pleki peale mõjuma ja tuli siia Alice Millerit lugema. Pidavad karm lugemine olema.

 

_MG_7669_1

_MG_7681_1

_MG_7705_1

 

They say it will be +11 degrees tomorrow, but right now it´s snowing so much, can´t belive it´s getting so warm. We had the plan to go to Christmas markets tomorrow, but we decided to go earlier because what is the Christmas market without the snow? Nothing! So we walked in the cold wind, snow was falling on us, we were following people until we found one market. First we had to buy 1 euro ticket and then we were allowed to buy  in the market. So we used our permission and bought toasted nuts, those ones which are made with sugar and are getting stucked on theeth. Those supposed to be warm but were not. We tried hardly but found nothing more to buy, so we went to the next market – on Alexanderplatz. It was more living place and you didn´t have to buy buying ticket. There were huge carousel and ponys, sweet and salty goods to try, we were not hungry but bought a cookie-ball, called snowball, it looked really good but when I tasted it, it was so bad, only thing what was coming into my mind was name “trans fat”. Also came into my mind the face of First Lady in Estonia, who is fighting for having less trans fat in Estonian sweets. I gave this sweet thing to Michael, he tasted it and was hardly suffering, so I throwed away this snowball. One more thing we bought was nice Christmas decoration, such with colourful lamps. I´ll make later photo and put it here.

Now we have been cleaning up almost all the apartment, picea branches are nicely on the place, presents are packed, so it´s really THIS feeling. M. was just cleaning the bathroom, he likes to bustle there, but right now he is wainting until cleaning liquid is working on stronger dirt, and he is reading Alice Miller here. Says it´s hard stuff.

 

 

December 23, 2012 Berlin

Two

December 14, 2012 Berlin, Photo session

Meile tuli ka lumi lõpuks, kohe valgem oli päeva alustada. Tegelikult on mul tunne, et seda pimedat aega ei ole piisavalt, tahaks, et detsember oleks kaks kuud, et jõuaks veel rahulikult mõtiskleda ja plaane teha, enne, kui kõik päriselt käima läheb. Tahaks, et see vana jada kestaks natuke veel. Võibolla on asi selles, et nüüd on 28 aasta kriis läbi tehtud ja kõik on nii teistmoodi, aga ma ei tea, kuidas siis täpsemalt. Aga no tõesti on teistmoodi. Millegipärast on järjest tulnud minu juurde inimesed, või olen mina millegipärast nende juurde läinud ja küsinud: “Mis sa arvad, kui teeks koos…” ja nüüd on nad reas: …Eesti keele päevad Berliinis, initsiatsiooni kohtumine naistele Eestis, primaarmängu kursus Berliinis, Picking Apples ühismaalimine Berliinis ja Iris Johanssoni kursus eestlastele Rootsis… kõik need kirjutatud eri värvi A4 paberite peale, vaatavad mind ja küsivad “mis sa minust arvad?”. Ma ei tea veel, kui palju neist päriselt teoks saavad, aga kirjas nad on. Paanikaks pole põhjust, mul on lubatud valesti teha, on lubatud vigu teha, on lubatud täitsa loll olla. Ise luban.

Paanikaga seoses – mulle kargas tśilli tükk silma nii, et ma arvasin, et see on klaasi tükk ja et nüüd olen ma silmast ilma. Kloppisin rõdul patju ja siis mõtlesin natuke agressiivselt ühte patja kloppides “tolm kõik välja!” ja siis just sellel hetkel otsustas üks väike tśillikübe mulle silma karata. Ta ei otsustanud rõdult alla hüpata ega üheski teises tuhandes suunas minna, ta tuli otse mulle silma. Michael pudistab seda tśillit vahel toidule. Ja nüüd oli see tükk mul silmas ja tunne oli, nagu mulle oleks klaasi tükk silma sisse lennanud – NII valus ja JUBE. Jooksin vannituppa ja lasin külma vett silmale, vahepeal kontrollisin peeglist, kas silm on alles. Kui oli alles, siis ma tulin selle peale, et ju see oli tśilli mitte klaas.

Dataa.

Täna tegin kõvasti tööd, toppisin oma 400 kirja ümbrikusse ja kleepisin ümbrikud kinni (mitte keelega), vahepeal vaatasin, kuidas lund sadas:

We have also snow now, it was much lighter to start my day. Actually I wish this dark time would last longer, then I can think peacefully about my plans before I really start to DO them. Last year was exactly other way round, I was really afraid of dark time, I had no idea, what is coming in my life in this big city. But now everything is differently, I passed my 28-year-crisis and everything is new, so new, I can feel it and see it. In some reasons some people came to me, or I went to some people and sayd: “Would you like to do … with me?”, and now there are here: … Estonian language days in Berlin, initsiation course for women in Estonia, course of original play in Berlin, Picking Apples art meeting in Berlin and Iris Johansson´s course for Estonians in Sweden… They all are written down on A4 papers, all they hang on my wall and all they are looking at me and asking in same time: “What are you thinking about me?” Let´s see how many of them will really come true, at least they are written down. No reason to panic, it´s allowed to fail, it´s allowed to make mistakes, it´s allowed to be totally stupid. I allow myself.

 

 

December 6, 2012 Berlin, Work

 

November 15, 2012 Berlin

Käisime Shiraga eile galeriides ja näitustel, sest käimas on Euroopa fotokuu. Hea oli vahepeal linnas käia, ma olen siin ma unistuste tööga hõivatud olnud ja pole nagu raatsind väga muud teha. Aga kui ta kutsus, siis tuli minna. Midagi fantastilist ei näinud, kunsti mõttes, aga õhtupoole, kui me otsustasime Shira ööbimiskohta minna, siis nägime u-bahni perroonil tema töökaaslast raamitöökojast, kellel oli skänner kaenlas ja kilekotid käes, selline asjaliku olemisega saksa noormees. Selgus, et ta tuli ka näitustelt ja erinevalt meist oli ta midagi väga head näinud ja kuigi raha üldse ei ole, oli ta ühe fotoraamatu ostnud. Kuna meie teekond oli sama, siis Shira avas küünega kile ja saime värsket raamatut uurida. Tegu oli Knut Maroniga ja tõesti, koogutasime ja noogutasime koos – meile kõigile meeldis. Vahepeal hüppasime rongist välja ja läksime teise peale ja siis hüppasime jälle välja ja kõndisime vaikses vihmas ja õhtuses saginas kodude poole. Enne, kui noormees oma koju pööras, tegi ta ettepaneku ühel õhtul koos kokata, koogutasime ja noogutasime sest meile kõigile meeldis see mõte. Läksime Shiraga korterisse, kus ta parasjagu elab. Seal elavad muidu ühed vabakutselised, naine näitleja ja mees… ei mäleta, mis kutsega. Pisike huvitav korter suures vanas majas, kütmine käis seal ainult ahjuga. Ahju ees olid puud ja sütt ja kastani koored, sest Shira oli eelmisel õhtul kastaneid küpsetanud. Elanikud ise on parasjagu Argentiinas kuskil ökokülas, et aidata ehitada liivasele pinnasele veekogumise tiigikesi. Seal korteris oli kodune olla, ökoloogilised toiduained, weleda asjad vannitoas, palju raamatuid, vanad fotokaamerad, pillid, noodid… . Siis tegi Shira ühe pika kõne Iisraeli, sest seal ta ju tegelikult elab, ja mina pesin nõusid ja kokkasin meile üht-teist süüa. Pärast sõime ja rääkisime kunstist, toeks tee,  ingverishokolaad ja meeleib.

Käisime Shiraga:

Sergei Michailovitsch Prokudin-Gorski – Nostalgia

Moissej Nappelbaum – Porträts det sowjetishen Geisteswelt

Kairo. Offene Stadt

IN TRANSIT. Der Blick der Anderen

 

Kairo. Offene Stadt

 

Kairo. Offene Stadt

 

IN TRANSIT. Karen Stuke. http://www.karenstuke.de/

 

November 9, 2012 Berlin

Nägin just, kuidas naine koera ja siga jalutas. Koer püsis ilusti kõrval, aga siga tahtis kohe üle tee vurada, tädi pidi manitsema teda natuke. Ma arvan, et siga on loomult rõõmsameelne loom. Aga ei tea, kuhu kägu jäi?

November 5, 2012 Berlin

November 4, 2012 Berlin

Tuleb leppida, et mõni päev lihtsalt on selline, et saagi muud tehtud, kui üks jalutuskäik ja üks leivasupp. Täna on just selline päev. Olen küll hakanud aksepteerima seda, et mul on kahte moodi hommikuid, ühed on sellised, kus olen naksti kell 7 üleval, võimlen, jooksen, teen Michaeliga hommikukohvi, siis töö, siis lõuna, siis jalutuskäik, siis jälle töö jne, teine sort hommikuid on sellised, et ma olen kutu, silm on nagu kinni kleebitud, keha on nõrk, tahe puudub, Michael toob mulle kohvi voodisse, magan tassi hoides kuni kohv on jahe ja siis lurbin ta ära, siis hädaldan, siis ajan end voodist välja, olen vaeseke ja siis lähen jooksma. Pärast jooksmist hakkab õnneks alati hea. Täna ma isegi ei jooksnud, kõndisin lihtsalt jooksurajal ja vist sellepärast polegi ma muuga maha saand kui ühe leivasupiga. See on võibolla kolmandat sorti hommik, võinoh, ärkasin nii hilja, et oli juba päris päev. Michael läks laia maailma loenguid andma, seda enam on see pühapäev eriti vaikne ja veniv.  Las ta siis olla selline, see esimene novembri pühapäev.

 

November 4, 2012 Berlin

October 29, 2012 Berlin

October 27, 2012 Berlin

October 23, 2012 Berlin

Siin on suvised oktoobripäevad olnud, T-särgi-ilmad, pargi-päevad, välikohviku-õhtud. Võtsin pargipingil istudes viimase päikese ära, nüüd võivad külmad tulla. Homme tuleb üks korralik kohustuslik värvilise sügise fotosessioon teha, siis on süda rahul.

Head ööd!

October 22, 2012 Berlin

 

Täna olid sellised taevad ühel ajal korraga. Veetsin 10 tundi Skavstas, nagu plaanitud ja aeg läks väga kiiresti. Hingasin kopsud korralikult head rootsi õhku täis ja tulin tulema.

 

 

September 19, 2012 Berlin, Sweden, Today

September 17, 2012 Berlin, Today

 

September 16, 2012 Berlin, Today

September 15, 2012 Berlin, Today

September 14, 2012 Berlin, Home

September 13, 2012 Berlin, Today

Kaks aastat tagasi, kui ma olin just Michaeliga tuttavaks saanud ja kui me veel Solvikis elasime, siis käisime me ühel õhtul Ytterjärnas kontserdil, kus mängis Gosia Winter ja üks soomlane, kelle nimi nii kiirelt meelde ei tule. Mulle meeldis, kuidas Gosia laulis ja ma kirjutasin talle hiljem kirja, aga vastust ei tulnud, aga Berliini jõudes lisasin teda facebookis sõbraks, et silma peal hoida, mis häid kultuurisündmusi siin linnas toimumas on. Ühel hetkel saatis ta mulle kirjakese, et äkki teeks ühe kohvi. Leppisime Gosiaga kohtumise kokku, aga kui ma Weinerei kohvikusse jõudsin, oli Gosia küll seal, aga ta oli meie kohtumise ära unustanud. Mis siis sellest, istusin seltskonda ja seltskonnas oli juhuslikult üks Jara, keda ma olin kohanud True Teachers projekti kaudu Rootsis, selgus, et temagi tunneb Gosiat, mida ta parasjagu Berliinis tegi, seda ma enam ei mäleta, teine tüdrik oli Rebecca, kes oli just paar päeva tagasi Berliini kolinud. Selgus, et Rebecca tunneb minu sõprade sõpru Rootsis ja lisaks on ta võtnud osa Torsten Grindi primaarmängu kursusest jne, ühesõnaga omad inimesed. Korra kohtasin ma Rebeccat veel ühel korterikontserdil, aga see oli meil väga lühike jutt.

Kui ma siis sellel suvel ka Torsteni kursuse läbi tegin, oli selge, et tegelen selle asjaga edasi, Hanna, üks korraldajatest, ütles mulle, et Rebecca on tema hea sõber Inglismaal õppimise ajast ja et ta oli just nädal enne mind kursusel ja tal oli mõte tekkinud, et võiks seda asja ka Berliinis teha. Nüüd ma siis kirjutasin Gosiale, et saaks Rebecca kontaktid ja täna me lõpuks temaga kohtusimegi, et primaarmängu mõtteid vahetada. Ta oli väga armas ja tema silmad olid väga selged ja me otsustasime siin Berliinis primaarmängu kursuse korraldada. Nüüd on vaja leida üks koht ja ajad paika panna ja siis saavad inimesed ka kogunema hakata.

Kui me seal Hilde kohvikus istusime, nägime kaugelt Gosiat, kellel oli suur titekõht ees, tundus, et tal on vaja kuskile jõuda, nii me siis ei seganud teda, aga kui me pärast paari tundi jutud läbi saime, nägime, kuidas Gosia tagasi tuleb sealt, kus ta käis ja siis me hüüdsime ja selgus, et tal on väga kiire, jõudsime ainult meile kõgile homseks Weinerei kohtumise kokku leppida ja siis läksime igaüks omas suunas.

To be continued… 

…all the life.

 

September 12, 2012 Berlin

September 11, 2012 Berlin

1 2 3 4 5