September 26, 2012 Estonia, Today

September 25, 2012 Estonia, Today

Olen haige. Vaatan tuld, vaatan, kuidas vihm katuseaknale sabistab. Muud ei teegi. Illness makes me simple.

September 24, 2012 Estonia, Today

September 23, 2012 Estonia, Food

 

 

 

September 22, 2012 Estonia, Today

 

 

September 21, 2012 Estonia, Today, Travel

September 20, 2012 Estonia

Siin ma nüüd istun, viimases Eesti öös, kuulan kordusena videosalvestusi Esna mõisast, kus said kokku Johansonid + Citra Krista Joonas + Dave Murphy + Tõnis Mägi + lapsed ja millest kujunes minu jaoks selline mõtlemapanev kontsert. Mu juured sirutusid selle muusika saatel mõnuga sügavas minevikus ja samas tuli peale korraga kurbus, et kõik saab läbi ja rõõm, et inimestega kohtumine ongi elu mõte, inimestega koos olemine, jagamine, silma vaatamine, kõrva laenamine.

Korraga oli seal Dave, kes oli mulle nii tähtis kui ma olin 14 aastane, kui ma olin esimest korda Viljandis folgil ja ma sain uue eluhoo iirlaste kontserdilt (TRE), uue hoo sellest, kuidas Dave minuga suhtles oma elavate silmadega, muudmoodi suhtlemist ei saanud olla, sest inglise keelt ma ei osanud. Pärast kirjutasin küll sõbrannaga pika kirja Dave´ile, aga meiliaadressiga oli midagi valesti ja hariliku pliiatsiga korduvalt läbikriipsutatud kiri jäigi ainult paberile. Ootasin, et nad jälle tuleks. Dave ja Graham. Nii kaua aga joonistasin nende portreid fotode pealt, vaatasin nende autogramme… Nemad olid minu staarid! Mäletan, et panin Johansonide kontserdi mängima, mis folgi lehel oli,  Dave mängis ka kaasa seal ja siis ma salvestasin selle otse arvuti kõlarist makiga kassetile, vahepeal pidin pausile vajutama maki, sest interneti ühendus oli aeglane ja katkestas vahepeal. Pärast ma kuulasin seda kassetti oma pleieriga hommikul kella viieni ja hiljem kuulasin ma seda palju kordi veel, see oli mul peas, kõik laused ja naljad, õppisin ka ühe loo ära, mida Dave mängis. Oli 1999. aasta.

Mingi aeg julgesin Jaagult üht-teist küsida. Ma väga kartsin Jaaku, kuigi ta oli nii sõbralik. See oli aeg, kui ma Kloostri Aidas elasin. Jaak kirjutas mulle Martin Denningu “Spanish Lady” sõnad,  andis mulle mitu kassetti, kus olid vanad salvestused Dave´ist ja Harry Bent´ist, leidsin just kassetid üles, peal on kirjutatud: “Harry Bent, Dave Murphy, Tallinn 16. apr. 92” ja “Harry Bent Dave Murphy, Tartus Toomel 17. mai 1993”, mõned on veel. Neid ma kuulasin palju-palju. Kvaliteet oli kohutav, aga see ei seganud, seal olid peal helid ja need jõudsid mulle kohale. Sain TRE teise plaadi. Ma ikka nii väga ootasin neid, aga nad tulid ükskord hiljem, siis oli Harry ka kaasas ja ma nägin teda esimest korda, see oli eriline sündmus.

Jaaguga on nii, et pole olnud hetke, kus ma oleks mõelnud, et ahaa, see on Jaak Johanson, ta on alati olemas olnud. Mu vanemad töötasid Vanalinna Muusikamajas ja mina siblasin seal ringi, nuusutasin paljundusmasina lõhna ja pistsin salaja sõrme paljundusmasina tahma sisse, mis oli kapis ühe purgi sees. See oli nii pehme. Jaak töötas ka seal majas. Ma mäletan, kui iirlased tulid ja  hallide seintega suitsuses musamaja keldrikohvikus mängisid.

Jaak räägib siin iirlastest ja õueväravatest.

Enne Viljandi folki ja kõike laulsime kooli kooriga “Lahtilükkamist” ja mulle väga meeldis see laul, ma arvasin, et see on rahavalaul s.t see on alati olemas olnud ja keegi pole seda kunagi kirjutanud, aga siis ma sain emalt teada, et Jaak on selle kirjutanud, sealt tekkis huvi ja ma leidsin kodust  Johansonide kasseti,  kus peal oli minu lemmikmuusika. Ma olin natuke imelik, keegi minu vanuses ei kuulanud sellist asja. Alates 2000. aastast salvestasin ma kõik Jaagu Fantaasia saated üles. Palju raha läks uute kassettide peale, 120 minutiline kassett oli päris kallis. Kui mul juba mobiil oli, siis ma saatsin ikka mingeid smsse Jaagule, selliseid mõstatuslikke lauseid või kellegi haikusid või midagi, mis oli seotud Dylani või kes enam mäletab kõige millega. Mulle lihtsalt tundus, et ta saab aru. Vahel juhtus, et ta helistas ja siis ma elasin seda väga läbi. Ma arvasin ise endast, et ma olen nii pisike, et mind peaaegu et ei olegi olemas. Aga mind tõmbas alati selliste inimeste poole, kes olid minu arvates nii Suured Inimesed. Vahel olin ma julgem. Mäletan, et oli Urmas Sisaski teose esiettekanne Tuhalas ja ma sattusin ka millegipärast lavale koos esinejatega, seal ma tundsin end päris hästi, kuigi me laulsime ainult ühe korra läbi ja teine kord oli juba ETV kaameratele ja uudistesse. Pärast seda ma millegipärast sattusin Jaagu autole ja Urmas oli ka ja sellest sai pikk reis Jänedale, kus U. tegi oma tähetornis kontserdi ja kust me sõitsime hiljem edasi Mardi juurde sauna. Ma mäletan, et ega ma midagi suurt ei rääkinud, aga ma kuulasin kogeaeg. Nüüd tagantjärgi olen tänulik, et mul on lastud lihtsalt olla.

Nüüd olin ma Esnas ja kõik need kohtumised, reisimised, ootamised, läbielamised, kõik see väga sissepoole emotsionaalne minevik oli tihedaks pressitult seal. Hingasin oma mineviku välja, kui ma kontserdi vaheajal õue läksin ja kui Dave mind käed laiali kallistama ootas, kui ma tema poole läksin ise talt siiralt küsides: “Kuidas sa mind tead, ah? Kuidas sa tead, kes ma olen?” Ma olen ju olnud lihtsalt vaataja, ma olen olnud nii pisike, kuidas ta mind teab, facebook ei tee ju kedagi veel sõbraks. Või mis, isegi mu sõbrad ei tunne mind tänaval ära. Ta oleks nagu kõik need aastad oodanud, millal ma kasvan ja avanen, silmad tal sama elavad, kui aastal 1999.

Hommikul aeti meid Esnas üles, ikoonimaalijad tahtsid laagriga alustada. Nagu vanade aegade mälestuseks istusin Jaagu autosse, naabriks Dave. Käisime Kükital ja tegime tatrapudrud ja esimesed kohvid, teel Tallinna põikasime Kõue mõisa, kus Eerik-Niiles Kross tegi meile põhjaliku ekskursiooni läbi kõikide tubade kuni veinikeldrini välja, terrassil tegime siis mõisahärraga, kellel oli põsel roosa musijälg, mis päikese käes helkis, päeva teised kohvid, võtsime päikest ja jälgisime tuult (või oli see ikkagi kummitus (mitte need sissemüüritud venelased, vaid keegi teine)), mis vahel ust lahti lõi ja lõpuks suure vaasi kildudeks viskas.

Panen Esna salvestused kinni ja lähen magama ära. Homme juba kodu ja kallim.

Evelinile: aitäh, et mu autole võtsid!

Isale: Mäks tervitab.

Jaan binokliga ja magav Aadam:

July 11, 2012 Estonia

Mõtleb nüüd mu meelekene,
ajud need aru peavad,
meel see lükkab laulemaie,
suu kutsub kõnelemaie
põlist laulu leelutama,
lugu pikkada laduma.
Sõnad suussa mul sulavad,
kõned muistsed keerutavad,
ise keelele ronivad,
vaovad hammaste vahele.

Kalevala

Kõigepealt Tartusse läksin ma, kaasa võtsin sõbra sealt, koos Tõrvasse sõitsime, bussikeses loksusime, pikkade põldude vahelta, käänulisi teesid mööda, kõnelesime keeltest ja meiega ühines üks tädi, kes arvas, et võru keel küll välja ei sure.

Jakil oli kihvt. Sain kogu täiega Eesti jaanipäeva, ujumist nii päikese, tuule kui vihmaga, ka konnakullestega, leidsime palju jaaniusse, esimesed maasikad, oli vihma ja tormi, jaanipäeva õhtul oli ainult suur tuul, lõke roomas mööda maad, pilved liikusid pidevalt paremalt vasakule. Kohal olid inimesed, kellele meeldis lihtsalt olla. Me magasime Kristeliga pööningul sääsevõrgu all, pääd pääsupesa lähedal, jalad kasevihtade vilussa. Kristel korjas Valgjärve kandist 7 kena aasalille, et oma tulevast unes näha, aga ta ei näinud midagi, vist sellepärast, et me ei leidnud ühtegi aeda, millest üle hüpata. Või mis “me”, mul poleks nagunii tarvis olnud, korjasin küll ühe kena kimbukese oma kallimale mõeldes, vaevalt, et ma tema auks üle 7 aia oleks hüpanud.

Ühe korra ehmusime nii, et juubee, kui ujumast tulime ja kuulsime nagu üks suur loom teeks hirmsat häält, aju proovis pilti sellest loomast kokku panna kasutades lehma ja kasslase pilti, aga hääl oli ikkagi madalam, hädaldavam ja imelikum. Lõpuks seisime kangestunult ja saime aru, et üks puu on teise peale vajunud ja suure tuulega see hõõrus ja hüüdis. Täiesti elus hääl oli.

Pärast Jakit läksime Tartusse jälle, sõime burksi, kõndisime pikalt ringi ja ma tundsin, et olen esimest korda selles linnas. Oli pühapäeva õhtu ja linn oli nii tühi, et võisime vahepeal mööda autoteid kõndida.

Eile käisin ma Kosel vanatädi juures ja sõin ta maasikapõllu tühjaks, esimese satsi. Kastsime tomateid, tagusime vaiasid maa sisse ja tegime muud, mis vajalik. Käisime kahe vihma vahel poes, tädi ikka tuli kaasa, kuigi tal süda haige, ta tahtis ise valida asju. Tahtis, et oleks ikka küpsiseid ja muud head, et inimestele anda, kui need teda aiatöödes aitavad. Helen pidavat 3 tassi kohvi jooma, siis hea kohvi kõrvale küpsist pakkuda. Natuke südamepeal oli, et viimati ei jõudnud süüa teha, kui me seal olime, ta teadis, et me tuleme hiljem ja tal oli enne veel Helen niitmas ja. Siis ei jõudnudki enam. Aga mis seal enam ikka.

Kosel:

Jakil:

June 27, 2012 Estonia

May 3, 2012 Estonia

1 2 3