September 11, 2012 Berlin

Meil on järjest kolm ööbijat käinud, kõigepealt dirigent Kristi, siis ooperilaulja Alex ja nüüd on öömajal sõber Saara, kes on ringiga jälle Berliini jõudnud. Eile käisime näiteks tema asju linna pealt kokku korjamas – tal olevat kitarrid ja põhilised asjad ühes kohas, talveriided ja saksofon teises kohas ja kuskil on veel ta akordion jne.

Mul aga on juba aasta aega mõttes olnud, et võiks ühe trummimeistri siit Berliinist üles otsida, ma kohtasin seda meest kaks aastat tagasi Prantsusmaal folkfestivalil, kus tal oli pilliturul oma telk üleval. Võtsin tookord talt visiitkaardi, ta tundus lihtsalt sümpaatne, endal polnud küll aimugi, et ma Berliini elama tulen.  Nüüd ma siis rääkisin oma plaanist Saarale ja me läksime teda koos otsima. Alguses me ei leidnud kohta üles, sest sellel aadressil, kus ta töökoda pidi olema, nägime ainult varemeid ja mahajäetud laohooneid, kust paistsid küll mõned baarid ka olevat, aga ma ei uskunud, et ta seal on. Lõpuks pidime ikka numbrit usaldama ja läksime majade-baaride vahele kõndima, küsisime siit ja sealt ja lõpuks ütles üks baarimees täpselt, kuidas trummitöökoda üles leida. Läksime läbi imeliku maja, kus kõik oli ligadilogadi, aga kus olid sellegipoolest muusikakooli ruumid, ruum akrobaatidele, ruumid bändiproovide tegemiseks, lõpuks üleval korrusel lasime kella ja sealt too sama trummimees juba vastu kõndiski! Ma olin nii rõõmus, et sellised asjad ikka juhtuvad. Rääkisin talle siis sellest, mis mind sinna tõi, et ma tahaks teada, kus on head rahvamuusika kohad, kus saaks tantsida ja muusikat kuulata. Samal ajal, kui me rääkisime, tuli sisse üks teine mees, kes arvas, et ta oskab aidata, järgnesime talle arvuti juurde ja ta otsis mulle mõned head lingid.  Näiteks on olemas ungari tantsude koht, mis tunduski kõige usaldusväärsem olevat, sain pika listi, aga nüüd tuleb neid läbi hakata vaatama, sest kõik ei tundu küll sobilikud. Kui me seal linke otsisime siis rääkisime niisama, et kust tuleme ja mis meeldib, ja siis ta küsis, et “and how lives torupill in Estonia?”, selgus, et ta ise mängib torupilli ja on pilli ajalugu uurinud ja lausa oskab eesti keeles seda instrumenti nimetada. Pärast rääkisime veel Romaniga, kes on see põhimeister, ta ütles, et kui ta sinna majja tuli, siis oli ta ainuke inimene, kõik oli tühi ja külm, nüüd käib seal baarides nädalavahetustel kuni 12.000 inimest, mida ma täitsa usun, kuna nägime Saaraga enne, kuidas hoovis rekkatäit jooke maha tõsteti.

No kena, sealt me sõitsime edasi ühte kohta, kus olid Saara asjad. Seal olid veel armsad tüdrukud, neil oli köögi seinal suur Dylani poster, aga kui ma ütlesin, et “oh, tere Bob!” ja et “kas teate, et Dylanil tuleb kohe uus plaat välja?”, siis nad vaatasid mind umbes nii, et “kas Dylan teeb ikka veel muusikat?” või et “kas Dylan on ikka veel elus?”. Aga meil oli tore kohtumine, sain ühe kooli nime, mis pidi fotograafia õppimiseks väga hea olema, üks tüdrukutest õppis disaini ja sellepärast ta teadis. Tõime pööningult Saara pakid alla, kinnitasime need pakid endi külge ja võtsime suuna Saara uude elukohta, mis on küll elukoht ainult järgmised 6 nädalat. Sõitsime pikalt S-bahniga ja Saara muudkui haigutas.

Saapaviksist on puhtaks pestud neeger.

September 7, 2012 Berlin

Paastuga olen ühelepoole saanud, elurütmi on lisandunud aeglane enese liigutamine ehk võimlemine, mida ma suudan esimest korda elus rahulikult nautida, olen ju ennegi pool-jooga-võimlemist teinud, aga kuidagi kiirustades ja liiga kramplikult punnitades, soovides nagu, et kõik oleks juba tehtud ja korras. Nüüd venitan ma end natuke siit ja siis natuke sealt, liigutan nii ja naa ja tunnen, kuidas lihased ja soolikad rõõmustavad, pole mulgi muud rõõmuks vaja kui üks soolika rõõm. Nüüd kuulan Johansoni J. Fantaasia järelsaadet ja loon sidet.
Koos selle paastuga tuli välja ka teema, et kas ma peaks midagi tegema selleks, et keegi olla. Vastus oleks, et jah, kui ma KEEGI olla tahan, siis ma peaks kindlasti MIDAGI tegema. Aga selleks, et olla väärtuslik Inimene, ei pea ma mitte midagi tegema. Kujutad ette? Ma olengi juba väärtuslik, ükskõik, kui palju ma teen või kui vähe või kui valesti või hästi, ei muuda see minu väärtust inimesena. Hmm. Ma olen terve elu teinud selleks, et olla keegi, et olla hea, et saada tähelepanu, et selle kaudu olla õnnelik, aga ühel hetkel sai kõrini ja mõtlesin, et ma ei viitsi joosta, ma ei taha keegi olla, ma ei taha suuri asju teha, tahan lihtsalt vaikselt olla. Imelik. Nüüd olen ma pool aastat saanud magada ja lihtsalt olla ja oodata, et tuleks mu enese tahe, soov. Sest see on nii ära trikitatud, et ma ei saa üldse aru, millal ta on ja millal mitte. Mulle ei mahu pähe, et ma ei PEA mitte midagi tegema. Koguaeg olen ma ennast sundinud mingis hirmsas ärevuses, et muidu juhtub kohe midagi halba. Nüüd olen ma tegelenud sellega, et olen seda halba ette proovinud kujutada. Mis siis saab, kui ma mitte midagi ei tee ja kõik kaotan? Heaküll, olen siis tänaval ja seisan seal ja mõtlen, et mis saab. Saab see, et lähen esimese sõbra juurde ka küsin, et kas süüa saab. Ja siis kui kõht täis, hakkan edasi mõtlema. Muud ei olegi. Mis tunne see on, kui ASJU enam ei ole? Midagi eluohtlikku selles küll ei ole. Süüa ma saaks, ma oskaks endale ööbimiskoha orgunnida, ma oskaks inimestega suhelda. Veekraanid on isegi tänaval olemas, vee peal elamisest ma nüüd juba natuke tean. Et siis kõik on ok. See olekski see kõige õdsem asi, mis võib juhtuda? Või see, et satun millegipärast vanglasse? Jestas, seal oleks mul ka palju teha, tore see ei oleks, aga ellu ma jääks.

Nii olen ma sobranud nendes primaarmõtetes, sisendanud endale, et tulevik ei ole hirmus asi, olen kujutanud ikka ja jälle ette seda, mis juhtub, kui ma kõik kaotan, kujutanud ette, mis saab, kui raha otsa saab. Hetkel on mul hunnik juurvilju ahjus küpsemas ja kõik on head lõhna täis. Asi on rahulolus. Kas ma suudan rahul olla juurviljaga, või tahan ma midagi veel? Kas ma suudan tänaval elades rahul olla olukorraga, või hakkan ma süüdistama, vihkama, kartma… Kui ma olen rahul, siis töötab pea paremini ja ma suudan midagi välja mõelda, et edasi minna, ma näen selgelt, kui ma süüdistan, vihkan, kardan, on mu selge pilt segatud ja kõik hakkab painama. Mis saab, kui me ei pea midagi tegema? Eks me vist tükk aega ei tahaks midagi teha, sest oleme raha pärast, teiste pärast pidanud nii palju tegema, et vastumeelsuse sein on vahele kasvanud, aga kui see sein maha toksida, siis ma arvan, et me oleme loomult tegutsejad ja niisama passida ei taha. Lapsed ei saa ju üldse paigal olla, nad tahavad koguaeg teha, see tahe pressitakse lihtsalt ühel hetkeks sundluseks, aga see on juba pikem lugu.

J. teeb Dylanist saadet, tundub nii. Laseb enamasti sealt plaatidelt, mis ta mult on saanud. Hea kogumik, peab ütlema.

May 7, 2012 Uncategorized