Olin vahepeal Egiptuses, käisin seal Michaeliga kaasas, võinoh, see reis oli sünnipäevaks saadud temalt. Tal on seal Irise kursus kord aastas, nüüd läksime koos nädal enne kursust sinna, Lukas tuli ka. Suvitasime, olime turistid, istusime kohvikus, sõime head toitu. Veel oli seal näiteks Johanna, keda ma kunagi ammu Rootsis kohtasin, ja oli grupp rootslasi, kes tegid ka Irisega kursust seal. Nii et inimesi oli liikumas, ikka saadi El Saraya kohvikus kokku või restoran Orientali lõunasöögilauas. Muidu oleks see Hurghada linn natuke veider olnud. Tegelikult see oli veider nagunii, eriti alguses, kui ma tänaval kõndisin ja esimene tänavamüüja, kes minuga rääkima hakkas, küsis: “Hi, where are you coming from? From Estonia?” ja teine, kes minuga rääkima hakkas, küsis eesti keeles “Kuidas läheb?”.  Ükski teine mind enam eesti keeles ei kõnetanud ega arvanud, et ma Eestist olen. Hurghada on muidu vene turistide linn, samuti elab ja käib seal palju sakslasi ja rootslasi. Eesti keelt kuulsin ka korra.

1. märtsil:

“Ma ei oska enam kirjutada vist, hakkan pihta ja siis kustutan ära sest see ei sobi, siis alustan jälle ja siis lõpuks ei viitsi proovida enam. Tunne on küll, et võiks kirjutada. Nüüd on mul küll viimane täispäev siin Egiptuses, Hurghada linnas. Ärkasin päris vara täna, võtsin ühe dushi ning pesin oma pikad püksid ära, nendega lähen ma homme koduteele ja tahtsin, et need siinsest tolmust puhtad oleks. Siis lippasin alla kohvikusse ja vaatasin, mis suure võrgu peale on jäänud – internet näitas ühtteist huvitavat, aga minu nina tilkus nii jubedalt, et pidin asjad kokku pakkima ja poodi salfakate järgi minema. Nüüd ostsin mitu pakki taskurätte ja tuli välja, et need lõhnavad jube tugevalt ja tundub, et need tekitavad nohu juurde. Nohutekitavad taskurätid. Tulin koju jälle ja teen ühe mõttepausi siin enne, kui randa lähen. Keskpäeva päike on natuke liiga tige, ootan sutsu.

Eile käisin rannas korralikult, see lennukist mahajäämine oli täiesti õige asi, tunnen, kuidas kõik on teistmoodi. Näiteks on meil nüüd sääsevõrk. See ähendab, et meil pole palju sääski, vaid on ainult üks sääsk, kes häirib. See sääsk näiteks peidab end tooli alla, kui ma teda kätte tahan saada. Nad on siin väiksed, kiired ja kavalad. (Nuuskan. Oh, mis parfüüm!) Jah, sääsed mulle ei meeldi, õhtuti kohvikus istudes pean vaatama, et pikad püksid jalas oleks, muidu lähen närvi. Neile meeldib mind süüa, teised kõik on täiesti rahulikud, nende jaoks poleks nagu sääski olemas. Ühesõnaga, meil on nüüd toas sääsevõrk, mis hoiab suuremad massid eemale. Neli meest käisid seda üles panemas.

Veel on muutus see, et ma käin rannas. Oma sünnipäeval põletasin ma end ära ja siis ei kippunud päikese kätte enam, aga just praegu on nahk taastunud ja ostsin õli, millega end üle pritsin korralikult enne päikese kätte minemist, nii et mõnus on. Siin on kõik rannad tasulised, aga kuna sõprade rootslaste grupp on ühes superluks hotellis, kus on basseinid, palmid ja rand, siis hakkasid teised ka sinna tahtma. Eile plaanisimegi pikalt, kuidas sinna sisse saada, et kas peaks kellegi kaasa võtma, kes seal hotellis ööbib, kas peaks seletama, et me oleme sõbrad või kas peaks äkki lihtsalt otsejoones läbi jalutama, tehes ükskõikset nägu. Kuna üks oli proovinud niimoodi läbi jalutada ja see tal õnnestus, siis ma proovisin ka. Kõigepealt läksime turvaväravatest läbi, seal olid paar meest, kes meid uurisid, siis hakkasin ma otsejoones minema, teised vist teadsid, et tegelt peab passi andma, aga nad ikka tulid mulle järgi, kuniks mehed seletades meie poole jooksid. Mõtlesin, et nüüd lõbu läbi, aga selgus, et lihtsalt tuleb pass anda, et siis nad tänavad, meie täname ka ja kõik on okidoki. Nii ma seal siis päevitasin korralikult. Nii soe ja hea! Hädavajalik. Unustan kogeaeg, et on talvine aeg.

Irisel on tore elu, sõbrad ja tuttavad ja huvilised tulevad siia tema juurde, tal grupp grupi järel, peale selle on tal mõned sõbrad, kaks egiptuse meest, üks sakslane ja üks rootslane, kes temaga koos on. Mõned grupid on Dahabis, aga Iris ütles, et Hurghadas meeldib talle kõige rohkem. Praegu just on tal grupp „Kommunikatsioon kui kunst“, kus 20 inimest teevad kõvasti kommunikatsiooniteemalist tööd. Moodustatakse teemade gruppe, arutatakse asju, proovitakse end teistele selgitada, proovitakse tegeleda primaarsega. Michael on ühes selles grupis ja sellepärast olen ka mina parasjagu Egiptuses. Võinoh, parasjagu olen ma ainult sellepärast, et ma jäin lennukist maha, muidu oleks pidanud 27. veebruaril lahkuma.

 Võtan nüüd oma asjad ja kobin randa. Õhtupoole äkki võtan ühe tai massaashi.”

_MG_8235_1

 

March 8, 2013 Egypt

Meile tuli ka lumi lõpuks, kohe valgem oli päeva alustada. Tegelikult on mul tunne, et seda pimedat aega ei ole piisavalt, tahaks, et detsember oleks kaks kuud, et jõuaks veel rahulikult mõtiskleda ja plaane teha, enne, kui kõik päriselt käima läheb. Tahaks, et see vana jada kestaks natuke veel. Võibolla on asi selles, et nüüd on 28 aasta kriis läbi tehtud ja kõik on nii teistmoodi, aga ma ei tea, kuidas siis täpsemalt. Aga no tõesti on teistmoodi. Millegipärast on järjest tulnud minu juurde inimesed, või olen mina millegipärast nende juurde läinud ja küsinud: “Mis sa arvad, kui teeks koos…” ja nüüd on nad reas: …Eesti keele päevad Berliinis, initsiatsiooni kohtumine naistele Eestis, primaarmängu kursus Berliinis, Picking Apples ühismaalimine Berliinis ja Iris Johanssoni kursus eestlastele Rootsis… kõik need kirjutatud eri värvi A4 paberite peale, vaatavad mind ja küsivad “mis sa minust arvad?”. Ma ei tea veel, kui palju neist päriselt teoks saavad, aga kirjas nad on. Paanikaks pole põhjust, mul on lubatud valesti teha, on lubatud vigu teha, on lubatud täitsa loll olla. Ise luban.

Paanikaga seoses – mulle kargas tśilli tükk silma nii, et ma arvasin, et see on klaasi tükk ja et nüüd olen ma silmast ilma. Kloppisin rõdul patju ja siis mõtlesin natuke agressiivselt ühte patja kloppides “tolm kõik välja!” ja siis just sellel hetkel otsustas üks väike tśillikübe mulle silma karata. Ta ei otsustanud rõdult alla hüpata ega üheski teises tuhandes suunas minna, ta tuli otse mulle silma. Michael pudistab seda tśillit vahel toidule. Ja nüüd oli see tükk mul silmas ja tunne oli, nagu mulle oleks klaasi tükk silma sisse lennanud – NII valus ja JUBE. Jooksin vannituppa ja lasin külma vett silmale, vahepeal kontrollisin peeglist, kas silm on alles. Kui oli alles, siis ma tulin selle peale, et ju see oli tśilli mitte klaas.

Dataa.

Täna tegin kõvasti tööd, toppisin oma 400 kirja ümbrikusse ja kleepisin ümbrikud kinni (mitte keelega), vahepeal vaatasin, kuidas lund sadas:

We have also snow now, it was much lighter to start my day. Actually I wish this dark time would last longer, then I can think peacefully about my plans before I really start to DO them. Last year was exactly other way round, I was really afraid of dark time, I had no idea, what is coming in my life in this big city. But now everything is differently, I passed my 28-year-crisis and everything is new, so new, I can feel it and see it. In some reasons some people came to me, or I went to some people and sayd: “Would you like to do … with me?”, and now there are here: … Estonian language days in Berlin, initsiation course for women in Estonia, course of original play in Berlin, Picking Apples art meeting in Berlin and Iris Johansson´s course for Estonians in Sweden… They all are written down on A4 papers, all they hang on my wall and all they are looking at me and asking in same time: “What are you thinking about me?” Let´s see how many of them will really come true, at least they are written down. No reason to panic, it´s allowed to fail, it´s allowed to make mistakes, it´s allowed to be totally stupid. I allow myself.

 

 

December 6, 2012 Berlin, Work

Valmistun Eestisse minekuks, kökerdan kokku viimaseid töid, mida vaja teha, nt meepurgi silt isale, mis tuli lõpuks ei-tea-kuidas, unustasin mängeldes töötada ja siis muutus väike meepurgisilt maailma tähtsaimaks asjaks ja siis kõik see koorem hakkas rõhuma. Tunne on, et on jõle kiire, aga tegelikult ei ole.

Homme varahommikul hakkan minema, kõigepealt lendan Stockholmi, püsin terve päeva lennujaamas (sest Skavsta lennujaam on keset eimidagit), õhtul lendan Eestisse. Skavstas on tegemist küll, tõlkimist ja kirjutamist. Ma ju õpin rootsi keelt läbi tõlkimise, need tõlked ei kõlba eriti kuskile, aga keegi teine ka ei tee, nii et tegelikult tunnevad inimesed rõõmu, et midagigi on. Iris Johanssoni asjadega pusin enamasti, me ju teeme teise Maarjaga Irise kursust eestlastele, esimene kursus toimub küll alles aasta pärast, aga grupp on juba praktiliselt koos, tundus, et kõik juba ootasid, et millal selle kursusega alustatakse. Meil on nüüd Maarjaga töökõnelused skype´is ja läbirääkimised. Mulle meeldib Maarjaga töötada, tema on selgem nubrites ja faktides, mina lendan kosmosessse uute ideede järgi, kui vaja, ja kahepeale saamegi kõik vajaliku kokku.

Muud polegi praegu, näeme siis varsti.

 

White lines in the sky remind me that I´m on my way.

 

 

September 18, 2012 Today, Travel, Work

Mõned on huvitatud olnud, mis see primärlekkurs on, kus ma käisin, eestikeeli primaarmängu kursus, olen siis seletanud, millega tegu ja tõdesin üllatunult, et ei kukutagi minestuses laua alla, vaid tahetakse hoopis rohkem informatsiooni.

Mulle teadagi meeldib elu sisse vaadata, meeldib uurida, mis on asjade taga, tahan teada saada, kust tuleb ja saada aimu, kuhu läheb ja miks ja kas kõik on ikka nii nagu tundub. Mul on palju küsimusi ja see omamoodi eluhuvi viib mind omamoodi asjadeni. Selge see, et elu on elamiseks, aga mind ei rahulda tavaline plaan, mis näeb ette, et kõik lihtsalt on sellepärast, et nii on ja midagi ei saa teha. Kui on mingi jama, siis on sellel põhjus, siis see saab alguse asjadest, millest muidu poleks aimugi, kui sügavamal tasandil ei uuriks. Keegi ei kiusa meid ja ei taha meile probleeme kaela ajada, ei ole mingeid umbmääraseid saatuse lööke ja tegelikult oleme me endale kõige lähem ja parim abi kui oleme haiged või on midagi rasket juhtunud. Palju segadust tuleb sest kehal on mingid traumad meeles, millest ta kuidagi üle ega ümber ei saa. Keha elab nagu eraldi elu, peaga ei õnnestu teda alati juhtida. Muidu oleks kõik õnnelikud sest me tahame ju ainult head.

Seal kursusel oli just hea võimalus oma sisekonflikte aktiveerida. See ei olnud mingi õige kursus sest keegi kedagi ei õpetanud, meile anti lihtsalt võimalus, anti grupp inimesi, ilus ümbruskond, Iris Johansson, kes aitas konflikte lahendada, Torsten Grind, kes viis asja läbi.

Meil oli ruum täis madratseid ja seal me mängisime 6 päeva 2 korda päevas, 15 inimest, korraga paar tundi. Reeglid olid lihtsad: mängus ei räägita, ei seista püsti, ei kõditata, aga vahel võis seda kõike ette tulla ja oli ok, lihtsalt laias laastus sellised reeglid, et oleks paremini aru saada, mislaadi mäng see on. Proovisime jälle väiksed lapsed olla, kes ilma sõnadeta suhtlevad, kes on uudishimulikud ja tahavad koguaeg tegutseda. Aga meile -täiskasvanutele- ei olnud see nii lihtne sest meil on igasugu “normid” peal juba, kuidas käituda ja kuidas olla tore ja huvitav ja teistele meeldiv, kuidas võib teist inimest katsuda ja kuidas kindlasti ei või, kuidas häält teha, et kõlaks hästi, ühesõnaga kuidas olla kultuurne inimene, kellest lugu peetakse. Selle jura proovisime kõik ukse taha jätta, natuke õnnestus, aga palju on veres ja seda niisama ukse taha ei jäta.

Ma hakkasin alguses oma häälega mängima, korraga tundus, et mul on endalgi nii huvitav, et ma teistega üldse ei hakkagi midagi tegema. Tegin igast hääli ja lasin kõik välja tulla, mis vähegi välja tahtis tulla, olin omaette ja kui tundsin end hästi, hakkasin ringi “käima”. Meie grupp oli üldiselt väga lärmakas – leeoltati, naerdi, nuteti, hüüti, kisati, huilati, laliseti, lauldi jne, eks hääl aitab mängimisele kaasa, vaikimine on hoopis keerulisem. Mängimisest endast on raske rääkida, see on igakord erinev, tuleb ette rullimist, üksteise peal lebamist, kukerpallitamist, kellegi teise käega mängimist, kaklemist, mingitmoodi jämmimist, niisama kellegaki kõrvuti olemist jne jne. Lõbus on. Kui on. Võib ka raske olla sest kui sa ei julge minna, ei julge näidata, et oled valmis tegutsema, siis võib juhtuda, et keegi ei tule ja oled üksi. Seal olid paar inimest, kes ei suutnudki mängu sisse tulla, aga nad võtsid osa vaadates või lebades või ringi roomates. Mul oli ka alguses tunne, et kõigil on lõbus aga mina olen mängust väljas ja ma ei oska midagi teha. Igast hirme võib üles tulla: kas ta tahab, et ma temaga mängin, äkki talle ei meeldi, kas ma teen õigesti, äkki teen valesti, hirm vigu teha, hirm, et ma olen igav, hirm, et ma ei tea, kuidas käituda, hirm, et keegi tuleb liiga lähedale… Vahel oli draama, ühe mängu lõpus olid 3 tüdrukut, kes nutsid. Siis rääkisime Irisega ja mäng läks edasi. Mul oli palju läbielamisi seal, mõtlesin mitu korda, et ma nüüd ei mängi vaid vaatan niisama (niisama olijatele olid eraldi madratsid), aga siis mõtlesin rahulikult, et kõik on ok, ma ei ole ohus ja mäguisu tuli ise tagasi, isu edasi minna ja uusi probleeme kohata.

Minu 6 päeva olid umbes sellised, et alguses ma olin omaette, siis ma ühinesin, siis ma olin üks eestvedaja, siis mul sai proovimisest kõrini ja tahtsin lihtsalt olla, siis olin vaatleja ja lõpuks sai aru, mida ma ise kõige rohkem tahan ja tegin seda.

Huvitav oli see, et kui ma otsustasin lihtsalt vaatleja olla, siis juhtus just kõige rohkem. Vaatlemine on ju ka aktiivne osavõtt. Läksin vaatasin, mida ühed joonistusnurgas sahmivad seal, need mässasid seal ühte paberit värvida, viskasin end kõhuli ja vaatasin, aga siis anti mulle üks kriit ja tükk paberit ja olingi mängus sees. Joonistasin siis sellised värvikombinatsioone nagu ma väiksena tegin ja tundsin erilist rahulolu – lihtsalt tegin, polnud vaja mingi tulemust, mul oli lubatud lihtsalt värvimisest rõõmu tunda. Ma nohistasin tükk aega seal. Siis läksin vaatasin ringi jälle. Istusin ja jälgisin, kuni üks tüdruk, silmad kinni, tuli minu kõrvale ja me hakkasime kätega taidlema, oli väga lahe, sellest kujunes mingitmoodi tants ja meile lisandusid inimesed, sellest kasvasid välja rütmid ja hääled ja siis laul ja lõpuks laulsid kõik, selline möll oli, et mängu lõpusignaal lükkus edasi.

Viimane päev oli eriline sest ma mängisin Torsteniga u. tund aega, kusjuures me liigutasime minimaalselt, pigem me nagu olime lihtsalt koos ja see tegi mind eriliselt rahulolevaks, sain aru, et tegelikult me jookseme ringi koguaeg, me nagu ei lasegi erilistel asjadel juhtuda sest me ei tea, mis nedega peale hakata, pealegi on siis oht, et õnn tuleb külla ja oh häda – siis tuleb rahulolu! Rahulolu on ohtlik, teadagi. Sest siis langevad nii paljud hädad ära, et hirmus hakkab. Ha haa.

Ühesõnaga oli viimane mäng mulle revolutsioon, ma olin järsku täiesti rahul, teised möllasid ja naersid nagu segased (noh, me olimegi segased), aga ma tundsin, et kõik on just siin, ma ei ole väljaspool põhisündmusi, põhisündmused juhtuvad minus endas. Kui ma siis lõpuks lebasin ja silmad lahti tegin, et vaadata, mis teised teevad, siis nägin, et grupp lõbusaid olid sääsevõrgu alla tõmmanud ja jaurasid seal all ja neil oli maailma kõige naljakam olla. Mina naersin ja mõtlesin, et mida me kõik välja ei mõtle, et kontakti saada, mida me kõike ei tee, et lähedust tunda. Mõtlesin, et inimesed on ikka nii lahedad, muudkui mässavad ja proovivad ja katsetavad. Mulle meeldivad inimesed.

Ma arvan, et sarnaseid asju tehakse nt näitegruppides, kõlab täiesti nagu Lavaka grupitöö.

Kust see õhtu nüüd kohale tuli jälle? Teen vist ühe sirutusjalutuskäigu.

July 17, 2012 Sweden

Soojalaine jälle peal, igasugu külmaheitlused jäägu minevikku. Olen täna hiline, hommikusöögiks sõin lõunasöögi ja nüüd, kell kaks, hakkan päevast aimu saama.

Eile olin Berliini intuitiivpedagoogika kursusel, väga värskendav oli inimeste keskel olla, olin eelmisel päeval ainult üksi kodus olnud ja väga tõsise näoga aina wordpressinud, ma ei läinud kordagi välja, isegi akent ei tahtnud lahti teha. Ma olin kõigega päris rahulolematu, eriti iseendaga. Päev enne seda päeva käisid meil Marcel ja Iris söömas, nad tulid just boat sightseeing´ult nagu õiged turistid ja meil oli uhke lõuna hea toiduga. Ma olin millegipärast nii ärevuses, et mul oli nägu tulipunane, tegin neile süüa ja pabistasin ja mõtlesin, mis katastroofid kõik tulemas on. Aga kõik läks hästi. Ma ei teadnud, et Irisega on nii vaba olla, ta ei räägigi koguaeg sügavatel teemadel ja oskab väga hästi tavalistest asjadest rääkida. Iris on lahe. Kui ta meile jõudis, siis läks kohe magamistuppa ja istus korteri kõige mugavamasse tugitooli. Tal on hea nina mõnusate kohtade peale.

Eile siis läksin inimeste sekka, salvestasin Irise loengut ja tekitasin sellega väheke probleeme, siis rääkisin niisama inimestega, keda tundsin ja natuke ka nendega, keda ei tundud, maalisin, käisin ringi. Õhtul läksime Micha, Irise, tema tõlgi ta tõlgi tüdrukuga väga kenasse prantsuse veinibaari ja tegime seal primaarvestlusi, ilma veinita, kuniks baar suleti. See vestlus oli eriti rikastav ja vabastav ja rõõmustav, et täna olen 58% rahulolevam inimene. Ajee!

 

May 19, 2012 Berlin

Kui ma viimased kuud olen põhiliselt voodis olnud ja vaevelnud, et mis minust saab ja mis on elu mõte, siis nüüd ma ei saa üldse aru, mis mul häda oli. Elu mõte on elada ja teha, mis meeldib!  Küll ma vaevlesin. Michael ütles, et see on täiesti normaalne 28. aasta kriis. No okei, aga mis siis saab ikkagi? Kui ma just voodis ei olnud, siis istusin esikus oma pimedas töönurgas halli ekraaniga läpaka taga nagu väike vaene eestlane ja imestasin, miks asjad ei edene. M. küsis küll korduvalt, et kas ma olen kindel, et mul on seal hea olla, ma ütlesin, et ja jaa, on küll. See tähendas muidugi, et jaa, mul on natuke halb olla ja see on ju normaalne. Aga siis see pimedus süvenes ja ühel hetkel tegin ma suure otsuse – ma kolisin kõige ilusamasse tuppa kõige valgemasse kohta ja panin akna alla püsti suure töölaua. Nüüd on see töölaud natuke küll väikseks jäänud, oleks veel vaja maalimisosakonda ja keeleõppimisnurka ja fotonurka. AGA, põhiline, ma kolisin ümber! Ma ostsin arvutile suure ekraani (praegu vaatan, et ei olegi nii suur enam) ja ma sain jälle aru, mis on elu kvaliteet. Hakkasin vaikselt lynda.com´is photoshoppi õppima ja siis tegime veebipoe ja andsime 4 väikest raamatut välja, mina muudkui kujundasin ja vahepeal vaevlesin ja siis läks juba aina kergemini.

Nüüd olen sünnipäeva seljatanud ja paljud asjad on selgemaks saanud, minu maailma esimene hinnapakkumine on vastu võetud, sellega loen uue etapi alanuks! Läheb, kuidas läheb, algus on vähemalt aus.

Tsiteerides Iris Johanssoni:  Alusta asjast, mida sulle meeldib teha, tee seda tõeliselt keskendunult ja südamega, tee seda nii kaua, kuni tuleb uus ja veel parem asi.

March 26, 2012 Iris Johansson